Lehekülje peamine nõuandja on lõpetanud TÜ Õigusteaduskonna bakalaureuse- ja magistriõppe. Seega on õpingustaaži 3+2 aastat. Praktiline juriidiline töökogemus – notari- ning advokaadibürood ja kohus.
Olen nõus Teid oma teadmiste piires abistama. Raha ei võta. Põhjendamatult lootusi ei hellita. Mida täpsem probleemikirjeldus, seda põhjalikum vastus. Samas ütlen juba ette, et eriti keeruliste probleemide puhul, mil üksnes Interneti teel konsulteerimisest abi pole, on targem pöörduda tasulise abi poole – tihtipeale on lisaks vestlusele vaja pilk peale heita ka asjakohastele dokumentidele. Kui vastus ei saabu 2 nädala jooksul, on probleem ilmselt keerulisem ja ilmselt ei piisa enam Esmaabist.
Küsija ütles,
november 15, 2009 kell 5:13 p.l.
Kas oleme kohustatud kohtus hagiavaldust muutma, kui me tol hetkel päris täpselt ei saanud aru selle vajalikkusest. Esialgne hagiavaldus põhines VÕS-e §-l 100 ja §-l 101, nüüd peaksime oma avalduses lähtuma sama seaduse §-st 115.
juura ütles,
november 15, 2009 kell 9:23 p.l.
Põhimõtteliselt arvan, et tegu on siiski mitte hagi muutmise, vaid hagi täiendamisega (juhul kui nõudsite ja nõuate endiselt kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamist). Kuivõrd VÕS §§ 100-101 on kohustuse rikkumise nö “üldparagrahvid” ja § 115 täpsustab § 101 lg 1 punkti 3. Hagi muutmine on sätestatud muidu tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 376. Selle kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset (selgelt väljendatud nõue) või alust (faktilised asjaolud)üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kohus nõustub hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Hagi muutmise avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. Eelmenetluses hageja poolt hagiga seotud uute asjaolude esitamisel eeldatakse, et hageja täiendab nendega hagi alust.
Hagi muutmiseks ei peeta:
- esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid;
- hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist;
- esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist.
Diana ütles,
juuli 4, 2009 kell 8:20 e.l.
Tere!
Minu küsimus pole küll otseselt juriidiline, kuid loodan , et Te siiski osakate minu küsimusele vastuse anda. Küsimus on järgmine, kui isik on omandanud bakalaureusekraadi majandusõiguse valdkonnas ning magistrikraadi omandab avaliku halduse valdkonnas, kas siis on isikul õigus töötada ikkagi õiguse valdkonnas, juriidlise nõustajana, juristina jne.
Tänud
Margus ütles,
august 27, 2009 kell 10:24 e.l.
Õigusabi võib ka 1 kursuse juuratudeng anda. Kohtus esindada, vaidluste jms. korral kardan, et mitte.
Juura ütles,
august 27, 2009 kell 10:34 e.l.
Lepinguline esindaja võib kohtus olla:
- advokaat;
- muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni;
- prokurist kõigis menetlusosalise majandustegevusega seotud kohtumenetlustes;
- üks hageja kaashagejate või üks kostja kaaskostjate volitusel;
- menetlusosalise üleneja või alaneja sugulane või abikaasa;
- muu isik, kelle õigus olla lepinguline esindaja tuleneb seadusest.
Küsija ütles,
juuli 3, 2009 kell 7:51 p.l.
Tere!
Mul on küsimus korteri kinkimise kohta. Minu elukaaslane tegi umbes 4 aastat tagasi rumala vea ja kinkis oma korteri, mille oli saanud kinkelepingu alusel oma emalt, edasi enda elukaaslasele, kellega ta sel ajal koos elas. Suusõnaliselt lepiti kokku, et lahkuminekul annab see talle korteri õigused tagasi. Nüüd on nad juba aasta aega lahus. Nüüd elan mina aga kinkijaga selles samas korteris. Kunagine kingisaaja, kes seda ei kannata, ähvardab meid korterist välja tõsta, lahku ajada, minu elukaaslast ehk siis kinkijat läbi peksta jms. Sellised telefonikõned ja e-kirjad on saanud juba osakeseks meie igapäevaelust. Samuti nõutakse mingeid ulmelisi summasid ja lastakse võõrastel meile ähvarduskõnesid teha. Mida peaksime ette võtma? Kas sellele eelnevale kirjeldatule tuginedes on võimalik korterit tagasi saada? Kinkelepingus kahjuks mingeid erilisi erandpunkte lisatud ei ole, kõigest tavaline stampleping.
Juura ütles,
juuli 3, 2009 kell 9:32 p.l.
Esmapilgul tundub mulle, et põhjus taganemiseks on täiesti olemas. Soovitan Teil lähemalt lugeda ka postitust “Kinkelepingust taganemine”, mille leiate vasakpoolsest menüüst. Ilmselt saaks tugineda jämedale tänamatusele VÕS § 267 p 1 mõistes. Samas tuleb tegutseda aasta jooksul ähvarduste ilmnemisest. Seega soovitan Teil esiteks minna selle notari juurde, kes tehingu kunagi sõlmis (või mistahes notari juurde) ning avaldada soovi esitada kinkelepingust taganemise avaldus (selgitades ka taganemise põhjusi) – st ekselukaaslasele tehakse taganemise avaldusega vabatahtlik ettepanek korteri omand tagasi elukaaslasele kanda. Kui ekselukaaslane sellest keeldub (mis on üpris tõenäoline), tuleb pöörduda kohtu poole. Soovitan seega kiiremas korras kokku koguda võimalikult palju tõendeid (salvestada e-kirjad; salvestada telefonivestlused) ning kui on tunnistajaid, siis suhelda ka nendega ning esitada siis hagi kohtusse. Sisuliselt on vaja tõendada, et Teie poolt kirjeldatud ebanormaalse käitumise näol on tegemist “Jämeda tänamatusega” ekselukaaslase poolt. Tõendite olemasolul ning veenva hagi esitamisel on õnnestumise protsent minu arvates üpris tõenäoline. Kuid meeles tuleb pidada, et tegutseda tuled 1 aasta jooksul vastava käitumise ilmnemisest!
Küsija ütles,
juuni 22, 2009 kell 6:54 e.l.
Tere,
Mul on küsimus ületunnitasu kohta. Teen tunnitööd ja saan palka vastavalt töötundide arvule. Töölepingus olen osalise tööajaga töötaja. Pärast ühe töötaja lahkumist on minu töökoormus suurenenud. Seda on suurendatud suulise kokkuleppe alusel ja olen ise sellega nõus. Aga küsimus on selles, et millal ma peaksin saama ületunnitasu. Toon näiteks, et selle aasta juulis tuleb mul 216 töötundi, võibolla isegi rohkem. Teine töötaja, kellega vaheldumisi töötame puhkab siis ja töötan sellel ajal rohkem kui muidu, sest puhkuse asendajat tööandja keeldus võtmast.Minu arusaamise järgi peaks 216 tunnist olema 36 ületunnid (eeldades et ma töötan täiskohaga), sest tööseaduse järgi on tööaeg 40 tundi nädalas. Juulis on 4,5 nädalat, seega tuleks mul 48 tundi nädalas kui töötunnid jagada 4,5-ga. Kas olen asjast õigesti aru saanud ja võin nõuda ületunnitasu?
Juura ütles,
juuni 28, 2009 kell 7:19 e.l.
Töö- ja puhkeaja seaduse § 7 lg 1 kohaselt on ületunnitöö töötamine üle kokkulepitud tööajanormi. Nt kui töölepingus on kokku lepitud 0,5 koormus, s.o nt 20 h nädalas, siis juba üle selle töötamine on sisuliselt ületunnitöö (võimalik et töötunde tuleb arvestada ka summeeritult ehk kuu lõikes, see oleneb töö iseloomust). Seega kui Teil on tööleping sõlmitud osalise tööajaga, siis on juba üle nende kokkulepitud tundide töötamine ületunnitöö. Seaduse kohaselt võib ületunnitööd teha üksnes töötaja ning tööandja kokkuleppel, välja arvatud kui selleks on vääramatu jõu kohaselt ajutine ning viivitamatu vajadus. Soovitan tööandjaga sel teemal rääkida ja vajadusel töölepingus punkti tööaja kohta muuta. Minu arvates on praegu nii, et peaksite kõik oma töölepingulist osalist tööaega ületavad tunnid kirja panema kui ületunnid. Samas vaevalt, et tööandja ise sellega kursis on ning nõustub ületunnitöö hüvitamisega. Kui oleksite tööl täistööajaga, s.o 40 h nädalas, siis kõik, mis seda ületab, on ületunnitöö ning peab olema ka ületunnitööna tasustatav.
Küsija ütles,
mai 3, 2009 kell 2:50 p.l.
Korteri omanik sölmis minuga tähtajatu üürilepingu ja lisas juurde lause, et annab õiguse minul kasutada üürnikuna korterist ühte tuba minu elupäevade lõpuni. Samuti olen antud pinna peale registreeritud elanikeregistrisse. Korteri peremees haigestus ja suri. Kas pärija võib mind koheselt antud pinna pealt välja tõsta, enne pärimismenetluse lõppu. Ja mis tingimustel saab ta seda teha.
Küsija ütles,
aprill 12, 2009 kell 7:49 e.l.
Mehel on abielu kestel saadud päranduseks maja, kus praegu koos abikaasaga elatakse. Maad erastati abielu ajal. Kas nüüd siis on mehe pärandvarast saanud ühisvara? Ja kas lahutuse korral peab jagama maja pooleks või kuulub see mehele? Mis õigusi on naisel sellele majale? Sissekirjutus ei oma vist tänapäeval erilist tähendust, kuid naine ei ole sinna majja kunagi sissekirjutatud olnud.
Juura ütles,
aprill 13, 2009 kell 7:33 e.l.
Nagu ma aru saan on mees omandanud pärandina maja kui hoone ning abielu kestel on selle hoone juurde erastatud ka maa. Riigikohus on korduvalt oma lahendites (nt RKTKo nr 3-2-1-14-04 ja 3-2-1-164-05 ning 3-2-1-77-07) välja toonud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale perekonnaseaduse § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Kuivõrd pärandvara on lahusvara, siis kohaldub Riigikohtu seisukohas väljendatu ka Teie situatsioonile. Seega tuleb maja siiski pidada abikaasade ühisvaraks ning ka naisel on õigus sellele majale, sest nad on mehega kinnisasja ühisomanikud.
Lahutuse korral võib maja jagada kokkuleppeliselt pooleks, sest reeglina jagatakse vara abikaasade vahel võrdselt. Kui kokkulepet ei saavutata ning minnakse
kohtusse, siis kohus võib otsustada, tuginedes perekonnaseaduse §-le 19, et võrdsuse põhimõttest tuleb kõrvale kalduda. Võrdsuse põhimõttest võib kõrvale kalduda nt juhul kui: üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel või arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi. Abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse.
Sissekirjutus ei oma juriidiliselt tõepoolest mingit suuremat rolli. Sissekirjutusest olen ka varasemalt siin lehel kirjutanud.
Küsija ütles,
märts 16, 2009 kell 5:15 e.l.
Tere!
Mul on selline küsimus öörahust ning päevarahust? Mina ise töötan valvetega ja tahaks päeval rahu saada, kuid on probleem naabriga (helilooja, kes seadmestas kõrvalkorteris muusikastuudio, ning teeb seal tööd) Küsimus selline kas ta võib elumajas (kolmekorruseline maja) tegeleda professionaalse tegevusega?
Korteriühistut on teavitatud probleemist, on kutsutud politseipartulle aga see ei aidanud. Mida teha?
Juura ütles,
märts 16, 2009 kell 6:19 p.l.
Tere!
Üldiselt on nii, et oma omandit, sh korteriomandit, võib iga inimene kasutada enda äranägemise järgi. Nimelt sätestab korteriomandiseaduse § 10 lg 1, et korteriomanik võib korteriomandi reaalosa kasutada oma äranägemise järgi, välja arvatud siis, kui kasutus läheb vastuollu seadusega või kolmanda isiku õigustatud huvidega. (Näiteks on keelatud tegeleda korteris prostitutsiooni vahendamisega, mis on ilmselgelt seadusevastane tegevus) Seega peaks üldiselt Teie poolt nimetatud “professionaalne tegevus” kui selline olema korteriomandis lubatud (näitena võib ju tuua, et paljudel inimestel on võimalik kodus tööd teha – kasvõi juristid, õmblejad, raamatupidajad), eeldusel, et tegemist on seadusliku tegevusega ning see ei häiri tugevalt teiste majaelanike tavaelu.
Korteriomanik on seaduse järgi muuhulgas kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa (s.o tema käes olevad eluruumid) korras ning seda ja kaasomandi eset (koridorid, keldrid) kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Järelikult peaks tegemist olema tõeliselt hullu olukorraga, mis häirib mitte üksnes Teie, vaid ka teiste korterinaabrite huvisid, et selles osas saaks midagi ette võtta. Nt Riigikohtus on olnud kaasus, kus korterielanik rikkus teiste kaaselanike majarahu pidevate joomingute, lärmamiste, valju muusikaga õhtusel ja öisel ajal, alkoholijoobes isikute külaskäikude võimaldamise ning prügikonteineri ja oma korteri süütamistega. Sealjuures trahvis teda korduvalt korteriühistu ning politsei algatas mitmed väärteoprotokolle. Kas ka Teie olukord on kirjeldatud olukorraga võrdväärne?
Korteriomanikud võivad korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamist reguleerida kokkuleppega. Ja korteriomanik võib nõuda, et sellest kokkuleppest peetakse ka kinni. Kui korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamine on reguleerimata, lähtutakse korteriomanike huvidest. Seega kui Teie korteriühistus on kokkulepped olemas, tuleks kortermajas elamisel neid ka järgida. Reeglina on selliseks kokkuleppeks nt öörahu kokkulepe. Kui probleemse korteriomaniku tegevus paljusid tõsiselt häirib võiks esiteks muidugi soovitada rahumeelselt rääkima minna ning mingi mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe saavutada.
Kõige äärmuslikumaks abinõuks on aga korteriomandiseaduse § 14 järgi korteriomandi võõrandamise kohustus, st kui korteriomanik on korduvalt rikkunud teise korteriomaniku suhtes oma kohustusi (sealhulgas kohustust hoiduda tegevustest, mis ületavad korteri tavakasutusest tekkivad mõjud) ja kui korteriomanikud ei pea tema ühisusse kuulumist enam võimalikuks, võivad nad nõuda, et ta oma korteriomandi võõrandab. Nimetatud nõude esitamise üle otsustavad korteriomanikud häälteenamuse alusel. Kui kohustust rikkunud korteriomanik kaaselanike nõudest hoolimata oma korterit ei võõranda (ei müü), siis otsustab võõrandamise kohus vähemalt ühe korteriomaniku hagi või kaasomandi eseme valitseja (edaspidi valitseja) hagi alusel. Nimetatud hagi esitamise õigus on ka korteriühistul.
Eeltoodud Riigikohtu kaasuse juurde veel tagasi tulles – korteriomandi võõrandamise nõue on omandiõiguse puutumatuse tõttu äärmuslik abinõu, mistõttu tuleks välistada kergekäeliselt ebameeldivast elanikust vabanemise võimalus. Probleemne elanik pidi enne hagi esitamise olema teadlik võõrandamisnõude aluseks olnud etteheidetest.
Loodan, et suutsin Teid mingil moel aidata.
Küsija ütles,
märts 12, 2009 kell 8:52 e.l.
Tere ma tahaksin teada kas ma võin oma tööandja käest küsida iga kuu põhipalka isegi siis kui ta pole mulle kuu aega tööd pakkunud ja ise ei ole minuga ühendust võtnud????
Juura ütles,
märts 12, 2009 kell 10:04 e.l.
Vastan eeldades, et Teie ja tööandja vahel on sõlmitud tähtajatu tööleping. (?)
Üldjuhul on palk tasu tehtud töö eest, kuid kui töötaja temast olenemata põhjusel tööd teha ei saa või on tegemist hälvetega töötingimustes, siis peab tööandja maksma talle tasu ka neil juhtudel (allikas: Tööõigus, lk 180). Seaduse kohaselt on tööandjal Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel õigus tööinspektori nõusolekul ja kokkuleppel töötajaga kehtestada töötajale kuni kolmeks kuuks aastas osaline tööaeg või saata töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele samaks tähtajaks. Osalise tööaja kehtestamisest või osaliselt tasustatavale puhkusele saatmisest on tööandja kohustatud teatama töötajale kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette. Kui tööandja rakendab osalist tööaega või saadab töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele ilma töötaja või tööinspektori nõusolekuta, siis on tööandja kohustatud töötajale maksma hüvitust saamata jäänud palga ulatuses.
Seega võib eeltoodust järeldada, et kui tööandja ei ole töö vähenemist ametlikult fikseerinud, tuleb tal jätkata senise tasu maksmist.
Kui tegemist on tööseisakuga – st töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise (nt pole töö tegemiseks vajalikke materjale või vahendeid), vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu, siis on tööandjal õigus tööseisaku ajaks töötaja üle viia teisele tööle. Töötajale, kes ei ole süüdi tööseisaku tekkimises, makstakse teisel tööl tasu töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl, tingimusel, et ta täidab töönorme. Töönormide mittetäitmisel, kui see pole tingitud töötaja süüst, makstakse talle tasu vastavalt tööle, kuid mitte vähem tunnipalgamäärast endisel tööl. Seega on ka sellisel juhul töötajal õigus saada tasustatud tuginedes varasemale palgale.