Miks ma ei aita õigusteadust tudeerivaid üliõpilasi algteadmiste omandamisel?

oktoober 11, 2009 kell 8:04 p.l. (KAASUSED!, KASULIK KIRJANDUS, PRAKTILISED NÄPUNÄITED)

Täna ja mõnedel varasematel kordadelgi on postkasti juura@live.com potsatanud kirju stiilis:

Tere!

Tahaksin teada, et kas te oskate tuua 4 näidet Eesti õiguskorrast, arvestades sellega, et:

Õigus kui subjektiivne õigus

Ette tänades,

Kodanik

Sellistele kirjadele vastaksin A.Ansipi sõnadega – no tule taevas appi! Ilmselgelt on tegemist 1. kursuse tudengiga, kes ei viitsi külastada prof R. Naritsa loengusarja “Õiguse entsüklopeedia” või lugeda samasisulist teost, mis on kättesaadav igas hästivarustatud raamatukaupluses või raamatukogus. Oskan küll tuua näited, aga ei too! Sellepärast, et Eestil on ikkagi vaja kõrgeltharitud lugemisharjumusega spetsialiste, mitte teiste teadmiste kulul vegeteerivaid juristiHakatisi. Seega loe, mõtle ja süvene, kallis algaja Jurist! Kui ei tule juba praegu hästi välja, oled vale eriala valinud. Vabandan väga selle kurjatoonilise postituse eest, aga ma tõepoolest ei oota Selliseid kirju enam ülaltoodud meiliaadressile (niigi on tõelisi abivajajaid tegelikult rohkem kui vastamiseks vaba aega). Tänan tähelepanu eest.

T

Et


Lisa kommentaar

Kaitstud: Maa tagastamisest abielu kestel

juuli 14, 2009 kell 7:53 e.l. (Ühis- ja lahusvara, KAASUSED!, Maa tagastamine, Pärimisõigus, Sundosa, Testament, VASTUSED KÜSIMUSTELE)

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Kinkelepingust taganemisest.

mai 14, 2009 kell 12:24 p.l. (KAASUSED!, Kinkelepingust taganemine, VASTUSED KÜSIMUSTELE)

Mis tingimustel on kinkijal õigus taganeda lepingust?

Minu arvamus: Kinkelepingust taganemisest on juttu Võlaõigusseaduse §§-des 267 ja 268. Kinkelepingust taganemine on jagatud kaheks – taganemine enne lepingu täitmist, st enne kingitud asja üleandmist ning taganemine pärast lepingu täitmist, st pärast kingitud asja üleandmist. ENNE kingitud asja üleandmist on lepingu taganemise asjaolud alljärgnevad:

  1. kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust; (“jäme tänamatus” on suhteline mõiste, mida olen selgitanud allpool)
  2. kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha; (nt kinkija pole enam võimeline oma alaealisele lapsele elatist maksma.)
  3. kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse; (nt lubas kingisaaja elu lõpuni kinkija eest hoolitseda, kuid otsustab ühepoolselt edaspidi sellest kohustusest mööda vaadata.)
  4. kinkijale on pärast lepingu sõlmimist tekkinud uusi või oluliselt suuremaid ülalpidamiskohustusi; (nt jääb kinkija ema raskelt haigeks ning ta peab maksma tema ravimise eest.)
  5. kingisaaja sureb.

PÄRAST kingitud asja üleandmist on kingisaajal samuti õigus kingitus tagasi võtta. Seaduse järgi on tal selleks õigus juhul kui on rikutud ülaltoodud loetelu kolme esimest punkti. Kui kinkija soovib taganeda pärast asja üleandmist kinkelepingust, tuues põhjuseks punktis 2 toodud põhjenduse, ei loeta kinkelepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani.

Mis siis on ikkagi “jäme tänamatus” seaduse mõistes? Riigikohus on lahendites 3-2-1-129-05 ning 3-2-1-153-06 leidnud,  et “jäme tänamatus” kui hinnanguline kategooria peab selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. “Lähedane” on sättesse hõlmatud esmajoones seetõttu, et kinkija huve paremini kaitsta. Vastasel juhul võiks sätet kitsalt tõlgendades väita, et kingisaaja ei tohi rünnata kinkijat, küll aga tema perekonnaliikmeid, ilma et see õigustaks kinkijat kinkelepingust taganema. Riigikohtu arvates ei ole põhjust kahelda, et vanematega koos elav laps on vanematele lähedane ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Sellist tõlgendust ei muuda ka see, kui ründajaks on samade vanemate teine laps. (Kaasuses 3-2-1-129-05 ründas kingisaaja temale kingitud vanematekodus elavat venda ning tema peret, samuti ähvardas vanemaid väljatõstmisega.)

Riigikohus on samuti väljendanud seisukohta, et kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Võlaõigusseaduse järgi on kinkijale jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on “kingi vääriline”. See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. “Jäme tänamatus” on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.

Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. (NB! Tegemist ei ole tähtajaga alates kinkelepingu sõlmimisest!) St kui ähvardused või muud punktides 1-5 nimetatud olukorrad tekivad näiteks alles 3 aastat pärast kinkimist, on kinkijal siiski aasta jooksul pärast ebameeldiva sündmuse asetleidmist õigus kinkelepingust taganeda ning kingitud asi tagasi nõuda. Seaduses on vaid üks erand – kui kingitus on üle antud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma.

Kui kinkija sureb enne seaduses sätestatud üheaastase tähtaja möödumist, lähevad kinkelepingust taganemise õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda nimetatud tähtaja jooksul aga üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast.

Lisa kommentaar

Kaitstud: Pikk kooselu ei muuda lahusvara ühisvaraks.

aprill 16, 2009 kell 9:37 e.l. (Ühis- ja lahusvara, KAASUSED!, Kinnisasja omandamine, Lahutus, Vabaabielu, VASTUSED KÜSIMUSTELE)

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Täispikk näide avaldusest töövaidluskomisjonile – TLS § 82 lg 1 alusel töölepingu lõpetamine

aprill 13, 2009 kell 8:29 e.l. (KAASUSED!, PRAKTILISED NÄPUNÄITED, Töölepingu lõpetamine)

NB! 01.07.2009.a. on jõustunud uus Töölepingu seadus, seega tuleks alltoodud avaldust lugeda eelkõige kui juriidilise dokumendi vormistamise näidist. Viited seadusesätetele pole käesoleva seisuga ajakohased.

Alltoodud tekst on näide minu poolt koostatud avaldusest tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile, milles isik nõuab töölepingu lõpetamist, tuginedes TLS § 82 lõikele 1 – s.o töölepingu lõpetamine töötaja algatusel, sest tööandja on rikkunud töölepingut. Nimetatud juhul on töötajal õigus 5 päeva enne töölt lahkumist anda tööandjale avaldus, milles on viide eelnimetatud paragrahvile. Loomulikult peab avaldusel olema ka alus – st tööandja peab olema töölepingut oluliselt rikkunud. Kui tööandja avaldust ei rahulda, siis on töötajal õigus pöörduda töövaidluskomisjoni poole. Meeles tuleb pidada, et töövaidluskomisjon vaatab läbi üksnes nõudeid, milles nõutav summa ei ületa 50’000.- krooni (alates 01.07.2009.a. 150’000.-krooni). Suurema nõude korral tuleb pöörduda kohtu poole.

Nimetatud avaldus on tehtud eelmisel aastal – 2008 – mil isadel oli naise sünnitamise eel või järel õigus 10-päevasele tasustatud isapuhkusele. Hetkel on seadus niipalju muutunud, et isadel on õigus küll puhkusele, kuid tasu neile selle eest seaduse järgi enam ei võimaldata.

TÖÖINSPEKTSIOONI LÕUNA INSPEKTSIOONI TÖÖVAIDLUSKOMISJONILE

Teguri 37

50107 Morna

Avaldaja: Mati Murakas

Isikukood: 38011124713

Aadress: Mustika küla,

Lubja vald, Mornamaa

Telefon: 56342111

e-mail: mati.murakas@mail.ee

Tööandja: Osaühing Tempus Ehitus

Registrikood: 11113118

Aadress: Metsaküla tee 8, Kumna küla, Harku vald, Harjumaa,

Juhatuse liige: Siim Adamberg

Isikukood: 37006292734

Telefon: 5046758

e-mail: siim@tempus.ee

27.02.2008.a.

A V A L D U S

Mati Murakas’e nõue OÜ Tempus Ehitus vastu TLS § 82 lg 1 ja lg 2 alusel töölepingu lõpetamise õigsuse tunnustamiseks ning hüvitise saamiseks kahe (2) kuu keskmise palga ulatuses, PuhkS §§ 16 p 2 ja 301 ja PalS § 32 lg 1 alusel saamata jäänud puhkusekompensatsiooni ja lõpparve saamiseks ning TLS § 74 lg 2, § 119 lg-te 1 ja 2 ning PalS § 29 alusel tööraamatu kätteandmiseks ja lõpparve maksmiseks ning tööraamatu andmisega ja lõpparve maksmisega viivitamisega seotud aja eest hüvitise saamiseks.

  1. Mati Murakas kui Töötaja ja Osaühing Tempus Ehitus, registrikood 11113118, kui Tööandja sõlmisid 01.03.2006.a määramata tähtajaga töölepingu (edaspidi nimetatud Leping – Lisa 1), millega Mati Murakas asus projektijuhi ametikohale (põhitöökoht Morna).
  2. 06.02.2008.a esitas Töötaja e-maili teel (Lisa 2) seoses elukaaslase tervisliku seisundi, täpsemalt rasedus- ja sünnituspuhkusega Tööandja juhatuse liikmele Siim Adambergile ja raamatupidajale Anne Valterile avalduse 10 päeva tasulise isapuhkuse võimaldamiseks alates 07.02.2008.a. – 20.02.2008.a. Samal päeval enne tööpäeva lõppu helistas hr Adamberg, kes, olles avaldusega juba eelnevalt tutvunud, teatas, et selline avaldus ei ole „viisakas”, tema keeldub selle rahuldamisest ning samahästi võiks Mati Murakas Töötajana esitada puhkuseavalduse koos lahkumisavaldusega. Vastavalt PuhkS § 16 p-le 2 ja §-le 301 on minul kui tulevasel isal õigus naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal võtta isapuhkust minule sobival ajal (ning minu Tööandja oli ka varasemalt teadlik minu soovist isapuhkust võtta) ning Tööandja on TLS-st tulenevalt kohustatud seda mulle võimaldama. Leian, et Tööandja ei saa oma ühepoolse pahauskliku tahtega üle astuda TLS sätestatust ning on sellise käitumisega lisaks seadusele rikkunud ka Lepingu punkti 7.2. Tänase päevani ei ole ma saanud PuhkS §-ga 301 garanteeritud isapuhkuse kompensatsiooni.
  3. Tööandja sellise suhtumise ja ka juba varasema ebakompetentse tööalase käitumise tõttu otsustas Töötaja tegutseda järgnevalt. Töötaja saatis 07.02.2008.a Tööandjale tähitud kirjaga (Lisa 3) veelkord nii 06.02.2008.a. e-maili teel edastatud isapuhkuse avalduse originaali kui ka avalduse töölepingu lõpetamiseks tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu (TLS § 82 lg 1). Töölepingu lõppemist soovis Töötaja alates 21.02.2008.a. Postisaadetiste väljastusteate (Lisa 4) kohaselt sai Osaühing Tempus Ehitus juhatuse liige hr Adamberg kirjad kätte 16.02.2008.a. Mina Töötajana olen teinud kõik endast võimaliku, et nimetatud kirjad jõuaksid õigeaegselt Tööandjani (hr Adambergini) ning vastavalt TsÜS § 69 lg-le 4 tuleks lugeda minu tahteavaldused ka õigeaegselt Tööandja poolt kättesaaduks – antud juhul kandis sel viisil edastatud kirjade kättesaamise riisikot igal juhul tahteavalduse saaja, so Tööandja.
  4. Allpool toon välja põhjused, mistõttu leian, et töölepingu lõpetamine TLS § 82 alusel on õiguspärane:
  5. Vastavalt TLS § 26 lg 1 punktile 4 tuleb töölepingus muuhulgas ära näidata ka töötaja tööülesanded, st tööfunktsioon. Kui konkreetset tööülesannete kirjeldust lepingule ei lisata, tuleb lisada viide ametijuhendile, kollektiivlepingule või muule töösuhet reguleerivale dokumendile. Viide ametijuhendile on Lepingusse küll lisatud, kuid Tööandja poolt viidatud dokumendiga tutvuda mina kui Töötaja ei ole saanud. Tänase kuupäevani, s.o 26.02.2008.a. ei ole Tööandja vaatamata minu kui Töötaja korduvatele kirjalikele (millest peegeldub suurepäraselt Tööandja tegelik suhtumine „korrektsesse” töösuhtesse) (Lisad 5-6) ja suulistele meeldetuletustele esitanud mulle allkirjastamiseks Lepingu punktis 2.3. nimetatud ametijuhendit, millega seoses on siiani kirjalikult fikseerimata minu konkreetsed tööülesanded. Seetõttu leian, et olen Töötajana olnud töösuhtes kaitsetum pool. Näiteks olen sagedasti pidanud saama impulsiivseid, ebaselgeid ja laialivalguvaid töökorraldusi, mis tihtipeale on väljunud ka projektijuhile omaste tööülesannete raamidest. Eeltoodust tulenevalt ei ole mul olnud võimalik täita korrektseid tööülesandeid ning sisuliselt puudub mul tänase päevani täpne ülevaade minu kui töötaja kohustuslikest tööülesannetest, millele viidatakse Lepingu punktis 2.7. Kuigi olen varasemalt heatahtlikult avaldanud kirjalikult ka isiklikku initsiatiivi (Lisa 6) lisada meievahelisele töölepingule lisaks palgatingimuste muutmisele ka korrektne ametijuhend, on see paraku jäänud reaalsete tulemusteta. Otsustasin, et enam ma sellise Tööandja poolt pealesurutud olukorraga ei lepi. Eelnevat arvesse võttes olen kokkuvõttes jõudnud tõdemusele, et Tööandja ei kavatsenudki minule seda nn ametijuhendit tutvustada ning tööülesannetes korrektselt kokku leppida ja plaanis mind edaspidigi tööalaselt omatahtsi manipuleerida ning vaidlusalust Lepingut rikkuda. Seega leian, et kuna Tööandja ei ole vaatamata minupoolsetele korduvatele meeldetuletustele vaevunud oma eelnimetatud lepingujärgset kohustust nõuetekohaselt täitma, on tegemist esimese temapoolse märkimisväärselt olulise lepingurikkumisega, mis juba ainuüksi õigustaks lepingu lõpetamisel viitamist TLS § 82 lõikele 1.
  6. Tänase päevani, s.o 27.02.2008.a., ei ole Tööandja esitanud Töötajale Lepingu punktis 5.2. nimetatud kohustuslikku puhkuste ajakava ei 2007 ega ka 2008 aasta kohta, millega seoses ei ole Töötaja saanud õigeaegselt planeerida oma puhkusegraafikut. Nagu eelnevalt käesoleva avalduse punktis 2 mainitud, ei ole Tööandja maksnud Töötajale isapuhkuse eest pahatahtlikult ning seadust eirates ka puhkusetasu. Kusjuures Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendi 3-2-1-1-05 punktis 16 asunud seisukohale, et puhkusetasu maksmine on tööandja PuhkS-st tulenev lepinguline kohustus ja selle rikkumise korral on töötajal õigus TLS § 82 lg 1 alusel tööleping lõpetada. Seega saab tuua välja veel ühe olulise põhjuse, miks minupoolne Lepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel on õigustatud.
  7. Vastavalt Lepingu punktidele 3.1 ja 3.2 pidi Töötaja töötama päevas 8 tundi. Seega polnud tegemist TPS mõistes summeeritud tööajaga. Sellele vaatamata on Töötaja sageli pidanud tegema ületunnitööd, mida tõendavad ka käesolevale avaldusele lisatud kinnitatud väljavõtted minu poolt juhitud tööobjekti (ehitusobjekt Kuusekäbi 6-17, Metsa vald, Mornamaa) valvepäevikust (Lisa 7), millest nähtub, et viibisin tööpostil enamasti 08.00-18.00 (või isegi kauem). Nimelt algas minu tavaline tööpäev objekti valve alt vabastamisega ning lõppes objekti valvestamisega, st üleandmisega valvurile, valve üleandmine on fikseeritud allkirjadega. Sellest tulenevalt olime koos minuga töötanud projektijuhiga sunnitud tegema pidevalt 9-tunniseid või pikemaid tööpäevi. Tegemist pole olnud vääramatu jõu mõjul tehtud ületunnitööga. Tulenevalt TPS § 8 lg-st 3 võib ületunnitööd teha poolte kokkuleppel. Kokkulepe peab olema saavutatud iga kord, kui ületunnitöö vajadus tekib. Tuleb sedastada, et sellist igakordset kirjalikku kokkulepet meil Tööandjaga pole olnud, samuti pole ta ka täitnud endale Lepingu punktiga 3.3. võetud kohustust pidada tööajagraafikut, rääkimata ületundide tasustamisest. Seega tuleb nentida, et tegemist on järjekordse lepingutingimuse mittetäitmisega.
  8. Eeltoodule tuginedes leian Töötajana, et mul on olnud piisav alus lõpetada Leping tuginedes TLS § 82 lõikele 1 – pidades eelkõige silmas tööandjapoolset konkreetsete tööülesannete sätestamata jätmist, puhkusegraafiku esitamata jätmist, puhkusetasu tasumata jätmist ning tööajagraafiku pidamata jätmist – kõik nimetatud kohustused on aga Tööandja enesele võtnud 01.03.2006.a sõlmitud töölepinguga või tulenevad otse seadusest.
  9. Kuigi tööleping pidi lõppema 21.02.2008.a., ei ole Tööandja siiani mulle tagasi andnud tööraamatut ega tasunud lõpparvet (TLS § 83 lg 1). Samuti ei ole Tööandja mulle siiani maksnud isapuhkuse kompensatsiooni (PuhkS § 301).
  10. Kuna Tööandja on endiselt ebausaldusväärne ja keeldub siiani töölepingu lõpetamisest ning sellega seoses tööraamatu väljaandmisest ning lõpparve ja puhkusetasu tasumisest ning on püüdnud mind erinevate ähvardustega telefoni teel manipuleerida kirjutama lahkumisavaldust tuginedes TLS §–le 79, olen õiguse jaluleseadmiseks sunnitud pöörduma töövaidluskomisjoni poole.

Seega palun töövaidluskomisjonil tunnustada minupoolset töölepingu lõpetamise õigsust, tuginedes TLS § 82 lõikele 1 ning mõista OÜ-lt Tempus Ehitus mulle välja PalS § 32 lg 1 alusel saamata jäänud lõpparve (s.o 01.02-06.02 töötatud aja eest), PuhkS §§ 16 p 2 ja 301 alusel saamata jäänud puhkusekompensatsioon (s.o 10 tööpäeva keskmine palk), TLS § 82 lg 2 alusel saadav kahe (2) kuu keskmine palk ning TLS § 74 lg 2, TLS § 119 lg-te 1 ja 2 ning PalS § 29 alusel tööraamat ja hüvitis tööraamatu andmisega ning lõpparve maksmisega viivitamisega seotud aja eest (s.o. 2 x keskmine palk iga viivitatud päeva eest), KOKKU +++++++++++++++++ krooni (summa numbrite ja sõnadega) .

LISAN AVALDUSELE ALLJÄRGNEVAD DOKUMENDID:

Lisa 1 – Mati Murakas’e ja Osaühing Tempus Ehitus vahel 01.03.2006.a sõlmitud tööleping nr 008-2006 (4 lk).

Lisa 2 – 06.02.2008.a. e-maili teel juhatuse liikmele Siim Adambergile (siim@tempus.ee) ja raamatupidajale Anne Valterile (anne@tempus.ee) .pdf failina saadetud tasulise isapuhkuse avaldus (1 lk).

Lisa 3 – 07.02.2008.a Osaühing Tempus Ehitus juhatuse liikmele Siim Adambergile tähitud kirjaga edastatud puhkuseavaldus (1 lk) ja lahkumisavaldus (1 lk). Lisatud Eesti Posti Morna kesklinna kontori poolt väljastatud tšekk, reg nr +++++++ EE.

Lisa 4 – Postisaadetise väljastusteade, reg nr ++++++ EE.

Lisa 5 – 11.10.2007.a Mati Murakas’e poolt e-maili teel saadetud kiri Osaühing Tempus Ehitus juhatuse liikmele Siim Adambergile (3 lk).

Lisa 6 – 15.01.2008.a ja 17.01.2008.a. e-maili teel peetud kirjavahetus Osaühing Tempus Ehitus juhatuse liikme Siim Adambergi ja Mati Murakas’i vahel (2 lk).

Lisa 7 – Skorpion Julgestusteenistuse AS Morna osakonna müügijuhi Rasmus Mägi poolt kinnitatud väljavõtted ehitusobjekti (Kuusekäbi 6-17, Morna vald Mornamaa) valvepäevikust (03.04.2006.a. – 31.06.2007.a) (11 lk A3).

Soovin tööandjalt alljärgnevate dokumentide esitamist:

1. Mati Murakas’i tööraamat.

2. Mati Murakas’I viimase kuue (6) kuu palgatõendid (august 2007 – jaanuar 2008).

Lugupidamisega

Ees- ja perekonnanimi

Mati Murakas

Avaldus on esitatud kahes eksemplaris koos originaalallkirjadega

Lisa kommentaar

Kaitstud: Abielu ajal pärandatud maja juurde erastatud maast.

aprill 13, 2009 kell 7:40 e.l. (Ühis- ja lahusvara, KAASUSED!, Pärimisõigus)

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Kaitstud: Ühisvara omandamine lahus elavate abikaasade poolt.

aprill 7, 2009 kell 9:18 e.l. (Asjaõigus, Ühis- ja lahusvara, KAASUSED!, Lahutus, Perekonnaõigus)

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Välismaal elavast lapsest.

märts 19, 2009 kell 8:31 p.l. (Elatis lapsele, KAASUSED!, Lapse elukoht, Lapsega suhtlemine, Rahvusvaheline eraõigus, Tsiviilõigus, VASTUSED KÜSIMUSTELE)

Elasime x aastat koos, alates eelmise aasta algusest lahus, ametlikult abielus ei ole olnud. Tütar on eelkooliealine ja elab minu juures, elame välisriigis. Suvel plaanime taas puhkusele sõita Eestisse ja seal saab laps ka suve veeta isa ja vanaemaga. Sooviksin teada, kas lapse isal on õigus keelata näiteks tütrel väljasõit Eestist? Kas isal on ka kohustus maksta igakuist ülalpidamistoetust lapsele?

Minu arvamus: Alustaksin viimasest küsimusest. Perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma last üleval pidama. Seega on iga isa ja ema, kes on vanemana lapse sünnitunnistusel kirjas, kohustatud oma last ka ülal pidama, sealhulgas pakkuma lapsele materiaalset kindlustunnet. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks. Järelikult kui Teie lapse isa ülalpidamiskohustust kokkuleppeliselt ei täida, on Teil õigus esitada hagi elatisenõudes kohtusse. Nii on see Eestis elava lapse puhul. Rahvusvahelise eraõiguse seadus sätestab, et perekonnasuhetest tulenevatele ülalpidamiskohustustele  (mis puudutavad rohkem kui ühte riiki) kohaldatakse 1973.a. Haagi konventsiooni. Nimetatud konventsiooni kohaselt kohaldatakse ülalpidamise saamiseks õigustatud isiku, st lapse,  alalise elukohariigi õigust. Kui lapsel selle riigi õiguse alusel pole õigust ülalpidamist saada, kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodanikud on õigustatud (laps) ja kohustatud (isa) isik. Seega oleneb lahendus sellest, mis on lapse alaline elukohariik ning kas see riik pakub juriidiliselt välja  lahendusi ülalpidamiskohustust silmas pidades.

Lapse elukoha kohta oskan öelda niipalju, et kui vanemad elavad lahus, lepivad nad kokku, kumma vanema juures laps elab. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse vanema nõudel kohus. Tegelikult on minu praktikas ette tulnud, et kui lapsega tahetakse minna välisriiki elama või ka nt reisile, siis selleks vormistatakse teise vanema poolt notari juures ametlik nõusolek, et ta on nõus lapse viibimisega välisriigis. St, et teine vanem on nõus sellega, et tema laps elab või reisib välisriigis. Teie olukorra kohta ei oska selles osas kommenteerida, kas mees on sellise nõusoleku andnud või mitte. Üldiselt on see soovitav ebameeldivuste vältimiseks. Kui kokkulepe puudub ja asi võib inetuks minna, siis tasuks kohtu poole pöörduda, et kohus määraks lapse ametlik elukoha.

Üldiselt on selliste nö “lapseröövi” juhtumite kohta Eestis ka kaks kõrgema kohtu lahendit – RK otsused nr 3-2-1-123-06 ja 3-2-1-142-06. Nendest võib lugeda, kui ebameeldivaks (just lapse seisukohalt vaadatuna) võivad asjad minna. Üks konkreetne kaasus räägib nt olukorrast, kus lapse ema elas kahe lapsega Soomes ning lapsed olid samuti koolivaheajal Eestis isa juures ning üks laps ei soostunud Soome tagasi minema (põhjusena muidugi toodi, et laps ise tahtiski isa juures edaspidi elada). Samas on iga kaasus muidugi ainulaadne ja ei tasuks kõike üks ühele võtta. Põhimõtteks jääb aga, et alati tuleb lähtuda lapse huvidest ja soovidest, juhul kui lapse vanus seda võimaldab.

Kui Teie olukorras lapse väljasõit Eestist isa poolt keelata, siis võib hüpoteetiliselt esineda olukord, kus saaks tugineda lapseröövile kui sellisele. Samas kui lapse elukohta pole kokku lepitud, võiks isa ka praegu väita, et laps on ka Soomes olles temalt röövitud ning nõuda tema väljaandmist. Seega on lapseröövi kohaldamise üheks eelduseks, et lapsele oleks määratud ametlik elukoht, kust ta on nn külalistamisõiguse raames eemale viidud (<- Minu isiklik arvamus) Üldiselt on tegemist suhteliselt keerulise olukorraga. Täpsemalt saab lugeda ka lapseröövi Haagi konventsioonist. Kui Teil lapse isaga veel kokkulepet pole või on suhted pingelised, siis soovitaksin igatahes lapse elukoha ametlikult kindlaks määrata (kasvõi kohtulikult), et puuduksid edasised vaidlused ja ebameeldivad situatsioonid.

Loodan, et ei ajanud oma juriidilise aruteluga Teile hirmu peale ning lapse suvepuhkus möödub komplikatsioonideta. Igal juhul ütlen veel, et reeglina Eestist väljasõitmisega probleeme ei teki. Probleemid esinevad tavaliselt välisriikides, kuhu sõidetakse, kus on nõutud lapse viibimise kohta välisriigis ka teise vanema nõusolekut, püüdes selliselt vältida ja vähendada nn “lapseröövi” juhtumeid. Seega oleneb kõik paljuski ka välisriigi seadustest, mille kõigiga ma ka parema tahtmise juures ei saaks kursis olla.

1 kommentaar

Kinnisvara soetamisest abielu ajal.

märts 17, 2009 kell 11:42 e.l. (Asjaõigus, Ühis- ja lahusvara, KAASUSED!, Lahutus, Müügileping)

Soovin osta krundi. Probleem selline, et olen ametlikult abielus, aga samas ei ela koos juba 10 aastat. On ka lapsed abielust, kes saavad toetust.  Soovin nüüd osta krundi. Kas minu niinimetatud abielunaisel on võimalik seda krunti kunagi nõudma hakata? Või siis, kui kunagi lahutame, kas tal siis on õigus nõuda sellest mingit osa?

Minu arvamus: Kõik abielu ajal ostetud vara läheb juriidiliselt ühisvaraks, hoolimata sellest, kas abikaasad elavad faktiliselt koos või mitte. Kui kunagi lahutama peaksite, siis toimub varajagamine (vara võib jagada muidugi ka abielu ajal). Kas kokkuleppeliselt või kokkuleppe mittesaavutamise tõttu kohtus. Kuivõrd ostate selle kinnisasja eeldatavasti enda rahade eest, siis jagamise kohtusse minekul peaks kohus seda asjaolu ühisvara jagamisel arvesse võtma. Varajagamise üldpõhimõte on, et jagatakse abikaasade vahel võrdselt. Samas saab kohus sellest põhimõttest kõrvale kalduda, 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Teie puhul tuleks ilmselt kõne alla punkt 2. Ilmselt oleks Teie puhul kõige mõistlikum üldse lahutuse sisseandmine, enne nimetatud kinnisasja ostu. Lahutus peaks muidugi enne tehingut jõustunud olema. Siis puuduks igasugune vaidlus, kas teisel abikaasal on sellele krundile edaspidi õigust või mitte – peale lahutust omandatud vara on igal juhul lahusvara. Abielu saab kokkuleppeliselt lahutada perekonnaseisuasutuses. Vaidluse korral (nt teine abikaasa ei anna lahutust, küsimus on laste “jagamises” või ühisvara jagamises) lahutatakse abielu ühe abikaasa nõudel kohtus.

Lisa kommentaar

Probleemid majarahuga.

märts 16, 2009 kell 6:25 p.l. (Asjaõigus, KAASUSED!, Korteriomand, Tsiviilõigus, VASTUSED KÜSIMUSTELE)

Tere!
Mul on selline küsimus öörahust ning päevarahust? Mina ise töötan valvetega ja tahaks päeval rahu saada, kuid on probleem naabriga (helilooja, kes seadmestas kõrvalkorteris muusikastuudio, ning teeb seal tööd) Küsimus selline kas ta võib elumajas (kolmekorruseline maja) tegeleda professionaalse tegevusega? Korteriühistut on teavitatud probleemist, on kutsutud politseipartulle aga see ei aidanud. Mida teha?

Minu arvamus:

Üldiselt on nii, et oma omandit, sh korteriomandit, võib iga inimene kasutada enda äranägemise järgi. Nimelt sätestab korteriomandiseaduse § 10 lg 1, et korteriomanik võib korteriomandi reaalosa kasutada oma äranägemise järgi, välja arvatud siis, kui kasutus läheb vastuollu seadusega või kolmanda isiku õigustatud huvidega. (Näiteks on keelatud tegeleda korteris prostitutsiooni vahendamisega, mis on ilmselgelt seadusevastane tegevus) Seega peaks üldiselt Teie poolt nimetatud “professionaalne tegevus” kui selline olema korteriomandis lubatud (näitena võib ju tuua, et paljudel inimestel on võimalik kodus tööd teha – kasvõi juristid, õmblejad, raamatupidajad), eeldusel, et tegemist on seadusliku tegevusega ning see ei häiri tugevalt teiste majaelanike tavaelu.

Korteriomanik on seaduse järgi muuhulgas kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa (s.o tema käes olevad eluruumid) korras ning seda ja kaasomandi eset (koridorid, keldrid) kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Järelikult peaks tegemist olema tõeliselt hullu olukorraga, mis häirib mitte üksnes Teie, vaid ka teiste korterinaabrite huvisid, et selles osas saaks midagi ette võtta. Nt Riigikohtus on olnud kaasus (nr 3-2-1-110-07), kus korterielanik rikkus teiste kaaselanike majarahu pidevate joomingute, lärmamiste, valju muusikaga õhtusel ja öisel ajal, alkoholijoobes isikute külaskäikude võimaldamise ning prügikonteineri ja oma korteri süütamistega. Sealjuures trahvis teda korduvalt korteriühistu ning politsei algatas mitmed väärteoprotokolle. Kas ka Teie olukord on kirjeldatud olukorraga võrdväärne?

Korteriomanikud võivad korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamist reguleerida kokkuleppega. Ja korteriomanik võib nõuda, et sellest kokkuleppest peetakse ka kinni. Kui korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamine on reguleerimata, lähtutakse korteriomanike huvidest. Seega kui Teie korteriühistus on kokkulepped olemas, tuleks kortermajas elamisel neid ka järgida. Reeglina on selliseks kokkuleppeks nt öörahu kokkulepe. Kui probleemse korteriomaniku tegevus paljusid tõsiselt häirib võiks esiteks muidugi soovitada rahumeelselt rääkima minna ning mingi mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe saavutada.

Kõige äärmuslikumaks abinõuks on aga korteriomandiseaduse § 14 järgi korteriomandi võõrandamise kohustus, st kui korteriomanik on korduvalt rikkunud teise korteriomaniku suhtes oma kohustusi (sealhulgas kohustust hoiduda tegevustest, mis ületavad korteri tavakasutusest tekkivad mõjud) ja kui korteriomanikud ei pea tema ühisusse kuulumist enam võimalikuks, võivad nad nõuda, et ta oma korteriomandi võõrandab. Nimetatud nõude esitamise üle otsustavad korteriomanikud häälteenamuse alusel. Kui kohustust rikkunud korteriomanik kaaselanike nõudest hoolimata oma korterit ei võõranda (ei müü), siis otsustab võõrandamise kohus vähemalt ühe korteriomaniku hagi või kaasomandi eseme valitseja (edaspidi valitseja) hagi alusel. Nimetatud hagi esitamise õigus on ka korteriühistul.

Eeltoodud Riigikohtu kaasuse juurde veel tagasi tulles – korteriomandi võõrandamise nõue on omandiõiguse puutumatuse tõttu äärmuslik abinõu, mistõttu tuleks välistada kergekäeliselt ebameeldivast elanikust vabanemise võimalus. Probleemne elanik pidi enne hagi esitamise olema teadlik võõrandamisnõude aluseks olnud etteheidetest.

Lisa kommentaar

« Older entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.