Miks ma ei aita õigusteadust tudeerivaid üliõpilasi algteadmiste omandamisel?

Täna ja mõnedel varasematel kordadelgi on postkasti juura@live.com potsatanud kirju stiilis:

Tere!

Tahaksin teada, et kas te oskate tuua 4 näidet Eesti õiguskorrast, arvestades sellega, et:

Õigus kui subjektiivne õigus

Ette tänades,

Kodanik

Sellistele kirjadele vastaksin A.Ansipi sõnadega – no tule taevas appi! Ilmselgelt on tegemist 1. kursuse tudengiga, kes ei viitsi külastada prof R. Naritsa loengusarja “Õiguse entsüklopeedia” või lugeda samasisulist teost, mis on kättesaadav igas hästivarustatud raamatukaupluses või raamatukogus. Oskan küll tuua näited, aga ei too! Sellepärast, et Eestil on ikkagi vaja kõrgeltharitud lugemisharjumusega spetsialiste, mitte teiste teadmiste kulul vegeteerivaid juristiHakatisi. Seega loe, mõtle ja süvene, kallis algaja Jurist! Kui ei tule juba praegu hästi välja, oled vale eriala valinud. Vabandan väga selle kurjatoonilise postituse eest, aga ma tõepoolest ei oota Selliseid kirju enam ülaltoodud meiliaadressile (niigi on tõelisi abivajajaid tegelikult rohkem kui vastamiseks vaba aega). Tänan tähelepanu eest.

T

Et


Lepingud on muuhulgas ka täitmiseks.

Seekordne postitus on laenatud 16.04.2009.a. Maalehest – tegemist on väljavõttega kohtunik A. Sammelselgi artiklist “Pole alust oodata, et inimesed täidaks segaseid seadusi”

/…/Õigust ei loo üksnes seadusandja, vaid võlasuhetes ka suhteosalised ise. Lepingupooltel on õigus ise oma tehingu sisu kujundada, ning kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud.

Siinkohal ei saa aga unustada, kust me tuleme. Astusime tugevalt reguleeritud ühiskonnast liberaalsesse keskkonda. Reguleeritus oli mugav ja võimaldas tõrjuda vastutust, ent iga lisandunud vabadus tähendab vastutuse suurenemist.

Ühtäkki räägime lepinguvabadusest ehk igaühe õigusest otsustada, kas leping sõlmida, ning kui jah, siis millise sisuga see sõlmida ning millist vormi kokkulepetes kasutada. Võtsime need valikuvabadused õhinaga omaks, unustades peamise – vabadusega kaasneb vastutus tehtud valikute eest.

Usun, et igale kogenud võlanõustajale on liigagi tuttav olukord, kus lepingud on sõlmitud partnerit valimata, teksti lugemata, sisule tähelepanu pööramata.

Mida arvata võlgades õpetajast, kes kirjutab kohtule pankrotiavalduses: “Mina olen kujunenud olukorras 100% süütu. Ainus, mida mina tegin – kirjutasin lepingule alla.”

Sageli ei teadvustata, et leping sisaldabki poolte loodud õigust. Et kokkulepitu laieneb selle sõlmijatele ja tuleb täita./…/

Minu arvamus: Tõepoolest, kui oled otsustanud sõlmida kellegiga lepingu, siis ole hea, LOE see enne allkirjastamist ka läbi. Ja kui sellest kiiresti läbi lugedes aru ei saa, siis küsi see päev-paar enne allkirjastamist endale koju, kus saaksid selle eelnevalt rahulikult läbi lugeda ning endale selgeks teha. Öelda tagantjärele, et “ma kirjutasin ainult alla” on tõepoolest narr. Ja kui tundub, et see kõik on Sinu jaoks liiga keeruline – siis ära kirjuta sellele üldse alla või teine variant – aruta enne mõne targema inimesega läbi.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.