Mida teha, kui laps on ohus?

Kui märkad last, kes on jäetud hooletusse, keda vanemad või teised isikud kuritarvitavad, kelle vanemad ei suuda täita oma kohustusi või kelle kehaline, vaimne ja hingeline heaolu on muul viisil ohustatud, on Sul perekonnaseaduse § 134 lg 2 kohaselt kohustus sellest teavitada valla- või linnavalitsust või otse kohut.

Kohus peab ohu ärahoidmiseks rakendama vajalikke abinõusid, mh võib kohus teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Varahooldusõiguse võib kohus vanemalt ka täies ulatuses ära võtta.

Samuti on kohtul õigus rangema meetmena eraldada laps perekonnast või võtta vanematelt lapse isikuhooldusõigus täielikult ära.

TsMS § 384 lg 5 ja § 551 lg 1 kohaselt võib lapse heaolu ohustava asjaolu ilmnemisel kohus vaidlusalust õigussuhet esialgselt reguleerida nii pädeva valla- või linnavalitsuse avalduse alusel kui ka omal algatusel.

Ärge jätke last tema mures üksi!

Tüüpilised vead elatise hagides.

Mõned tähelepanekud, enne kui otsustate teiselt vanemalt elatist välja nõuda.

1. Elatise nõudjaks ehk hagejaks on laps, kellel on õigus elatist saada. Vanem on hagis lapse seaduslik esindaja, mitte nõudja iseenesest.

Nt 5-aastane Robert elab ema Merikesega ning sünnitunnistusel kirjas olev isa Olev elatist ei maksa. Hagejaks on Robert, tema esindajaks menetluses Merike ning kostjaks Olev.

2. Lapsel on õigus elatist saada vähemal Vabariigi Valitsuse poolt sätestatud miinimumpalga 1/2 määras! St hetkel 145 €. Kuna see suurus on ajas muutuv, siis oleks kasulik nõuda mitte konkreetset summat, vaid siduda nõue miinimumpalgaga. Sest näiteks juhul, kui miinimumpalk peaks paari aasta pärast tõusma, peaks jällegi esitama uue hagi elatise suurendamiseks. Seega peaks nõue olema:

“Palun mõista kostjalt hageja kasuks kuni hageja täisealiseks saamiseni elatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.”

Aga: PerS § 102 lg 2 alusel vähendada elatist alla miinimummäära, kui selleks on mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks on nt vanema töövõimetus (NB! töötu ei võrdu töövõimetu) või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummäära väljamõistmisel osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Aga mõjuvaid põhjuseid võib olla veel ja reeglina peab need välja tooma a põhjendama kostja. Reegel on see, et lapsel ON ÕIGUS miinimummäärale, vähemalt EV seadusandja silmis.

3. Kõik elatissummad, mida nõutakse üle miinimumi (s.o hetkel 145 €) vajavad tõendamist. Seega, kui nõuate elatist 200 €, peate kohtule ka dokumentaalselt tõendama ehk lisama hagile tõendid, et Teil tõepoolest lapsele kuus 400 € kulub. St arvestada tuleb sellega, et mõlema vanema panused lapse suhtes on võrdsed.

4. Kui teine vanem pole lapse sünnitunnistusel lapse vanemana kirjas, puudub igasugune juriidiline alus temalt ülalpidamise nõudmiseks. Sestap tuleb enne nõuda kas kohtu kaudu või kokkuleppeliselt põlvnemise tuvastamist. See on aga eraldi menetlus, millelt tasutakse ka riigilõiv (juhul kui asju aetakse kohtu kaudu). Samas võib põlvnemise tuvastamist ja elatist nõuda ühes hagis.

5. Reeglina nõutakse elatist alates hagi esitamisest iga kalendrikuu eest ette (st nt märtsi elatis tuleb maksta ära hiljemalt veeburari lõpuks). Kui soovitakse nõuda elatist ka maksimum 1 aasta eest enne hagi esitamist, käsitletakse seda juriidiliselt kui kahju hüvitamise nõuet, mida tuleb omakorda tõendada, st et selline kahju on tõepoolest tekkinud ning põhjendada, milles see kahju seisneb.

6. Positiivne on see, et elatiselt ei pea enam tasuma tulumaksu, seega laekub kogu nõutav summa lapsevanema kontole. Muidugi peab selle konto nr (lapsevanema!) ka elatise hagile lisama.

Südamele pannes – ülalpidamiskohustus ei ole seaduses sätestatud teise vanema kiusamiseks, vaid lapse heaolu tagamiseks (et lapsel oleks kõht täis, riided seljas ja katus pea kohal). Elatist tuleb kasutada LAPSE HUVIDES (PerS § 100 lg 2)!

pilt pärineb

Kaitstud: Maa tagastamisest abielu kestel

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Pikk kooselu ei muuda lahusvara ühisvaraks.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Abielu ajal pärandatud maja juurde erastatud maast.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kas isa saab lapsest loobuda?

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Ühisvara omandamine lahus elavate abikaasade poolt.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Välismaal elavast lapsest.

Elasime x aastat koos, alates eelmise aasta algusest lahus, ametlikult abielus ei ole olnud. Tütar on eelkooliealine ja elab minu juures, elame välisriigis. Suvel plaanime taas puhkusele sõita Eestisse ja seal saab laps ka suve veeta isa ja vanaemaga. Sooviksin teada, kas lapse isal on õigus keelata näiteks tütrel väljasõit Eestist? Kas isal on ka kohustus maksta igakuist ülalpidamistoetust lapsele?

Minu arvamus: Alustaksin viimasest küsimusest. Perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma last üleval pidama. Seega on iga isa ja ema, kes on vanemana lapse sünnitunnistusel kirjas, kohustatud oma last ka ülal pidama, sealhulgas pakkuma lapsele materiaalset kindlustunnet. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks. Järelikult kui Teie lapse isa ülalpidamiskohustust kokkuleppeliselt ei täida, on Teil õigus esitada hagi elatisenõudes kohtusse. Nii on see Eestis elava lapse puhul. Rahvusvahelise eraõiguse seadus sätestab, et perekonnasuhetest tulenevatele ülalpidamiskohustustele  (mis puudutavad rohkem kui ühte riiki) kohaldatakse 1973.a. Haagi konventsiooni. Nimetatud konventsiooni kohaselt kohaldatakse ülalpidamise saamiseks õigustatud isiku, st lapse,  alalise elukohariigi õigust. Kui lapsel selle riigi õiguse alusel pole õigust ülalpidamist saada, kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodanikud on õigustatud (laps) ja kohustatud (isa) isik. Seega oleneb lahendus sellest, mis on lapse alaline elukohariik ning kas see riik pakub juriidiliselt välja  lahendusi ülalpidamiskohustust silmas pidades.

Lapse elukoha kohta oskan öelda niipalju, et kui vanemad elavad lahus, lepivad nad kokku, kumma vanema juures laps elab. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse vanema nõudel kohus. Tegelikult on minu praktikas ette tulnud, et kui lapsega tahetakse minna välisriiki elama või ka nt reisile, siis selleks vormistatakse teise vanema poolt notari juures ametlik nõusolek, et ta on nõus lapse viibimisega välisriigis. St, et teine vanem on nõus sellega, et tema laps elab või reisib välisriigis. Teie olukorra kohta ei oska selles osas kommenteerida, kas mees on sellise nõusoleku andnud või mitte. Üldiselt on see soovitav ebameeldivuste vältimiseks. Kui kokkulepe puudub ja asi võib inetuks minna, siis tasuks kohtu poole pöörduda, et kohus määraks lapse ametlik elukoha.

Üldiselt on selliste nö “lapseröövi” juhtumite kohta Eestis ka kaks kõrgema kohtu lahendit – RK otsused nr 3-2-1-123-06 ja 3-2-1-142-06. Nendest võib lugeda, kui ebameeldivaks (just lapse seisukohalt vaadatuna) võivad asjad minna. Üks konkreetne kaasus räägib nt olukorrast, kus lapse ema elas kahe lapsega Soomes ning lapsed olid samuti koolivaheajal Eestis isa juures ning üks laps ei soostunud Soome tagasi minema (põhjusena muidugi toodi, et laps ise tahtiski isa juures edaspidi elada). Samas on iga kaasus muidugi ainulaadne ja ei tasuks kõike üks ühele võtta. Põhimõtteks jääb aga, et alati tuleb lähtuda lapse huvidest ja soovidest, juhul kui lapse vanus seda võimaldab.

Kui Teie olukorras lapse väljasõit Eestist isa poolt keelata, siis võib hüpoteetiliselt esineda olukord, kus saaks tugineda lapseröövile kui sellisele. Samas kui lapse elukohta pole kokku lepitud, võiks isa ka praegu väita, et laps on ka Soomes olles temalt röövitud ning nõuda tema väljaandmist. Seega on lapseröövi kohaldamise üheks eelduseks, et lapsele oleks määratud ametlik elukoht, kust ta on nn külalistamisõiguse raames eemale viidud (<- Minu isiklik arvamus) Üldiselt on tegemist suhteliselt keerulise olukorraga. Täpsemalt saab lugeda ka lapseröövi Haagi konventsioonist. Kui Teil lapse isaga veel kokkulepet pole või on suhted pingelised, siis soovitaksin igatahes lapse elukoha ametlikult kindlaks määrata (kasvõi kohtulikult), et puuduksid edasised vaidlused ja ebameeldivad situatsioonid.

Loodan, et ei ajanud oma juriidilise aruteluga Teile hirmu peale ning lapse suvepuhkus möödub komplikatsioonideta. Igal juhul ütlen veel, et reeglina Eestist väljasõitmisega probleeme ei teki. Probleemid esinevad tavaliselt välisriikides, kuhu sõidetakse, kus on nõutud lapse viibimise kohta välisriigis ka teise vanema nõusolekut, püüdes selliselt vältida ja vähendada nn “lapseröövi” juhtumeid. Seega oleneb kõik paljuski ka välisriigi seadustest, mille kõigiga ma ka parema tahtmise juures ei saaks kursis olla.

Kinnisvara soetamisest abielu ajal.

Soovin osta krundi. Probleem selline, et olen ametlikult abielus, aga samas ei ela koos juba 10 aastat. On ka lapsed abielust, kes saavad toetust.  Soovin nüüd osta krundi. Kas minu niinimetatud abielunaisel on võimalik seda krunti kunagi nõudma hakata? Või siis, kui kunagi lahutame, kas tal siis on õigus nõuda sellest mingit osa?

Minu arvamus: Kõik abielu ajal ostetud vara läheb juriidiliselt ühisvaraks, hoolimata sellest, kas abikaasad elavad faktiliselt koos või mitte. Kui kunagi lahutama peaksite, siis toimub varajagamine (vara võib jagada muidugi ka abielu ajal). Kas kokkuleppeliselt või kokkuleppe mittesaavutamise tõttu kohtus. Kuivõrd ostate selle kinnisasja eeldatavasti enda rahade eest, siis jagamise kohtusse minekul peaks kohus seda asjaolu ühisvara jagamisel arvesse võtma. Varajagamise üldpõhimõte on, et jagatakse abikaasade vahel võrdselt. Samas saab kohus sellest põhimõttest kõrvale kalduda, 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Teie puhul tuleks ilmselt kõne alla punkt 2. Ilmselt oleks Teie puhul kõige mõistlikum üldse lahutuse sisseandmine, enne nimetatud kinnisasja ostu. Lahutus peaks muidugi enne tehingut jõustunud olema. Siis puuduks igasugune vaidlus, kas teisel abikaasal on sellele krundile edaspidi õigust või mitte – peale lahutust omandatud vara on igal juhul lahusvara. Abielu saab kokkuleppeliselt lahutada perekonnaseisuasutuses. Vaidluse korral (nt teine abikaasa ei anna lahutust, küsimus on laste “jagamises” või ühisvara jagamises) lahutatakse abielu ühe abikaasa nõudel kohtus.

Kaitstud: Elatise nõudmine töötult.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

« Older entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.