Hagi muutmisest

Kas oleme kohustatud kohtus hagiavaldust muutma, kui me tol hetkel päris täpselt ei saanud aru selle vajalikkusest. Esialgne hagiavaldus põhines VÕS-e §-l 100 ja §-l 101, nüüd peaksime oma avalduses lähtuma sama seaduse §-st 115.

Minu arvamus:  Põhimõtteliselt arvan, et tegu on siiski mitte hagi muutmise, vaid hagi täiendamisega (juhul kui nõudsite ja nõuate endiselt kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamist). Kuivõrd VÕS §§ 100-101 on kohustuse rikkumise nö “üldparagrahvid” ja § 115 täpsustab § 101 lg 1 punkti 3. Hagi muutmine on sätestatud muidu tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 376. Selle kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset (selgelt väljendatud nõue) või alust (faktilised asjaolud)üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kohus nõustub hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Hagi muutmise avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. Eelmenetluses hageja poolt hagiga seotud uute asjaolude esitamisel eeldatakse, et hageja täiendab nendega hagi alust.

Hagi muutmiseks ei peeta:
- esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid;
- hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist;
- esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist.

Kaitstud: Maa tagastamisest abielu kestel

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Veidi ületunnitööst

Mul on küsimus ületunnitasu kohta. Teen tunnitööd ja saan palka vastavalt töötundide arvule. Töölepingus olen osalise tööajaga töötaja. Pärast ühe töötaja lahkumist on minu töökoormus suurenenud. Seda on suurendatud suulise kokkuleppe alusel ja olen ise sellega nõus. Aga küsimus on selles, et millal ma peaksin saama ületunnitasu. Toon näiteks, et selle aasta juulis tuleb mul 216 töötundi, võibolla isegi rohkem. Teine töötaja, kellega vaheldumisi töötame puhkab siis ja töötan sellel ajal rohkem kui muidu, sest puhkuse asendajat tööandja keeldus võtmast.Minu arusaamise järgi peaks 216 tunnist olema 36 ületunnid (eeldades et ma töötan täiskohaga), sest tööseaduse järgi on tööaeg 40 tundi nädalas. Juulis on 4,5 nädalat, seega tuleks mul 48 tundi nädalas kui töötunnid jagada 4,5-ga. Kas olen asjast õigesti aru saanud ja võin nõuda ületunnitasu?

Minu arvamus: Töö- ja puhkeaja seaduse § 7 lg 1 kohaselt on ületunnitöö töötamine üle kokkulepitud tööajanormi. Nt kui töölepingus on kokku lepitud 0,5 koormus, s.o nt 20 h nädalas, siis juba üle selle töötamine on sisuliselt ületunnitöö (võimalik et töötunde tuleb arvestada ka summeeritult ehk kuu lõikes, see oleneb töö iseloomust). Seega kui Teil on tööleping sõlmitud osalise tööajaga, siis on juba üle nende kokkulepitud tundide töötamine ületunnitöö. Seaduse kohaselt võib ületunnitööd teha üksnes töötaja ning tööandja kokkuleppel, välja arvatud kui selleks on vääramatu jõu kohaselt ajutine ning viivitamatu vajadus. Soovitan tööandjaga sel teemal rääkida ja vajadusel töölepingus punkti tööaja kohta muuta. Minu arvates on praegu nii, et peaksite kõik oma töölepingulist osalist tööaega ületavad tunnid kirja panema kui ületunnid. Samas vaevalt, et tööandja ise sellega kursis on ning nõustub ületunnitöö hüvitamisega. Kui oleksite tööl täistööajaga, s.o 40 h nädalas, siis kõik, mis seda ületab, on ületunnitöö ning peab olema ka ületunnitööna tasustatav.

Kinkelepingust taganemisest.

Mis tingimustel on kinkijal õigus taganeda lepingust?

Minu arvamus: Kinkelepingust taganemisest on juttu Võlaõigusseaduse §§-des 267 ja 268. Kinkelepingust taganemine on jagatud kaheks – taganemine enne lepingu täitmist, st enne kingitud asja üleandmist ning taganemine pärast lepingu täitmist, st pärast kingitud asja üleandmist. ENNE kingitud asja üleandmist on lepingu taganemise asjaolud alljärgnevad:

  1. kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust; (“jäme tänamatus” on suhteline mõiste, mida olen selgitanud allpool)
  2. kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha; (nt kinkija pole enam võimeline oma alaealisele lapsele elatist maksma.)
  3. kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse; (nt lubas kingisaaja elu lõpuni kinkija eest hoolitseda, kuid otsustab ühepoolselt edaspidi sellest kohustusest mööda vaadata.)
  4. kinkijale on pärast lepingu sõlmimist tekkinud uusi või oluliselt suuremaid ülalpidamiskohustusi; (nt jääb kinkija ema raskelt haigeks ning ta peab maksma tema ravimise eest.)
  5. kingisaaja sureb.

PÄRAST kingitud asja üleandmist on kingisaajal samuti õigus kingitus tagasi võtta. Seaduse järgi on tal selleks õigus juhul kui on rikutud ülaltoodud loetelu kolme esimest punkti. Kui kinkija soovib taganeda pärast asja üleandmist kinkelepingust, tuues põhjuseks punktis 2 toodud põhjenduse, ei loeta kinkelepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani.

Mis siis on ikkagi “jäme tänamatus” seaduse mõistes? Riigikohus on lahendites 3-2-1-129-05 ning 3-2-1-153-06 leidnud,  et “jäme tänamatus” kui hinnanguline kategooria peab selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. “Lähedane” on sättesse hõlmatud esmajoones seetõttu, et kinkija huve paremini kaitsta. Vastasel juhul võiks sätet kitsalt tõlgendades väita, et kingisaaja ei tohi rünnata kinkijat, küll aga tema perekonnaliikmeid, ilma et see õigustaks kinkijat kinkelepingust taganema. Riigikohtu arvates ei ole põhjust kahelda, et vanematega koos elav laps on vanematele lähedane ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Sellist tõlgendust ei muuda ka see, kui ründajaks on samade vanemate teine laps. (Kaasuses 3-2-1-129-05 ründas kingisaaja temale kingitud vanematekodus elavat venda ning tema peret, samuti ähvardas vanemaid väljatõstmisega.)

Riigikohus on samuti väljendanud seisukohta, et kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Võlaõigusseaduse järgi on kinkijale jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on “kingi vääriline”. See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. “Jäme tänamatus” on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.

Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. (NB! Tegemist ei ole tähtajaga alates kinkelepingu sõlmimisest!) St kui ähvardused või muud punktides 1-5 nimetatud olukorrad tekivad näiteks alles 3 aastat pärast kinkimist, on kinkijal siiski aasta jooksul pärast ebameeldiva sündmuse asetleidmist õigus kinkelepingust taganeda ning kingitud asi tagasi nõuda. Seaduses on vaid üks erand – kui kingitus on üle antud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma.

Kui kinkija sureb enne seaduses sätestatud üheaastase tähtaja möödumist, lähevad kinkelepingust taganemise õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda nimetatud tähtaja jooksul aga üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast.

Kaitstud: Pikk kooselu ei muuda lahusvara ühisvaraks.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Välismaal elavast lapsest.

Elasime x aastat koos, alates eelmise aasta algusest lahus, ametlikult abielus ei ole olnud. Tütar on eelkooliealine ja elab minu juures, elame välisriigis. Suvel plaanime taas puhkusele sõita Eestisse ja seal saab laps ka suve veeta isa ja vanaemaga. Sooviksin teada, kas lapse isal on õigus keelata näiteks tütrel väljasõit Eestist? Kas isal on ka kohustus maksta igakuist ülalpidamistoetust lapsele?

Minu arvamus: Alustaksin viimasest küsimusest. Perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma last üleval pidama. Seega on iga isa ja ema, kes on vanemana lapse sünnitunnistusel kirjas, kohustatud oma last ka ülal pidama, sealhulgas pakkuma lapsele materiaalset kindlustunnet. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks. Järelikult kui Teie lapse isa ülalpidamiskohustust kokkuleppeliselt ei täida, on Teil õigus esitada hagi elatisenõudes kohtusse. Nii on see Eestis elava lapse puhul. Rahvusvahelise eraõiguse seadus sätestab, et perekonnasuhetest tulenevatele ülalpidamiskohustustele  (mis puudutavad rohkem kui ühte riiki) kohaldatakse 1973.a. Haagi konventsiooni. Nimetatud konventsiooni kohaselt kohaldatakse ülalpidamise saamiseks õigustatud isiku, st lapse,  alalise elukohariigi õigust. Kui lapsel selle riigi õiguse alusel pole õigust ülalpidamist saada, kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodanikud on õigustatud (laps) ja kohustatud (isa) isik. Seega oleneb lahendus sellest, mis on lapse alaline elukohariik ning kas see riik pakub juriidiliselt välja  lahendusi ülalpidamiskohustust silmas pidades.

Lapse elukoha kohta oskan öelda niipalju, et kui vanemad elavad lahus, lepivad nad kokku, kumma vanema juures laps elab. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse vanema nõudel kohus. Tegelikult on minu praktikas ette tulnud, et kui lapsega tahetakse minna välisriiki elama või ka nt reisile, siis selleks vormistatakse teise vanema poolt notari juures ametlik nõusolek, et ta on nõus lapse viibimisega välisriigis. St, et teine vanem on nõus sellega, et tema laps elab või reisib välisriigis. Teie olukorra kohta ei oska selles osas kommenteerida, kas mees on sellise nõusoleku andnud või mitte. Üldiselt on see soovitav ebameeldivuste vältimiseks. Kui kokkulepe puudub ja asi võib inetuks minna, siis tasuks kohtu poole pöörduda, et kohus määraks lapse ametlik elukoha.

Üldiselt on selliste nö “lapseröövi” juhtumite kohta Eestis ka kaks kõrgema kohtu lahendit – RK otsused nr 3-2-1-123-06 ja 3-2-1-142-06. Nendest võib lugeda, kui ebameeldivaks (just lapse seisukohalt vaadatuna) võivad asjad minna. Üks konkreetne kaasus räägib nt olukorrast, kus lapse ema elas kahe lapsega Soomes ning lapsed olid samuti koolivaheajal Eestis isa juures ning üks laps ei soostunud Soome tagasi minema (põhjusena muidugi toodi, et laps ise tahtiski isa juures edaspidi elada). Samas on iga kaasus muidugi ainulaadne ja ei tasuks kõike üks ühele võtta. Põhimõtteks jääb aga, et alati tuleb lähtuda lapse huvidest ja soovidest, juhul kui lapse vanus seda võimaldab.

Kui Teie olukorras lapse väljasõit Eestist isa poolt keelata, siis võib hüpoteetiliselt esineda olukord, kus saaks tugineda lapseröövile kui sellisele. Samas kui lapse elukohta pole kokku lepitud, võiks isa ka praegu väita, et laps on ka Soomes olles temalt röövitud ning nõuda tema väljaandmist. Seega on lapseröövi kohaldamise üheks eelduseks, et lapsele oleks määratud ametlik elukoht, kust ta on nn külalistamisõiguse raames eemale viidud (<- Minu isiklik arvamus) Üldiselt on tegemist suhteliselt keerulise olukorraga. Täpsemalt saab lugeda ka lapseröövi Haagi konventsioonist. Kui Teil lapse isaga veel kokkulepet pole või on suhted pingelised, siis soovitaksin igatahes lapse elukoha ametlikult kindlaks määrata (kasvõi kohtulikult), et puuduksid edasised vaidlused ja ebameeldivad situatsioonid.

Loodan, et ei ajanud oma juriidilise aruteluga Teile hirmu peale ning lapse suvepuhkus möödub komplikatsioonideta. Igal juhul ütlen veel, et reeglina Eestist väljasõitmisega probleeme ei teki. Probleemid esinevad tavaliselt välisriikides, kuhu sõidetakse, kus on nõutud lapse viibimise kohta välisriigis ka teise vanema nõusolekut, püüdes selliselt vältida ja vähendada nn “lapseröövi” juhtumeid. Seega oleneb kõik paljuski ka välisriigi seadustest, mille kõigiga ma ka parema tahtmise juures ei saaks kursis olla.

Probleemid majarahuga.

Tere!
Mul on selline küsimus öörahust ning päevarahust? Mina ise töötan valvetega ja tahaks päeval rahu saada, kuid on probleem naabriga (helilooja, kes seadmestas kõrvalkorteris muusikastuudio, ning teeb seal tööd) Küsimus selline kas ta võib elumajas (kolmekorruseline maja) tegeleda professionaalse tegevusega? Korteriühistut on teavitatud probleemist, on kutsutud politseipartulle aga see ei aidanud. Mida teha?

Minu arvamus:

Üldiselt on nii, et oma omandit, sh korteriomandit, võib iga inimene kasutada enda äranägemise järgi. Nimelt sätestab korteriomandiseaduse § 10 lg 1, et korteriomanik võib korteriomandi reaalosa kasutada oma äranägemise järgi, välja arvatud siis, kui kasutus läheb vastuollu seadusega või kolmanda isiku õigustatud huvidega. (Näiteks on keelatud tegeleda korteris prostitutsiooni vahendamisega, mis on ilmselgelt seadusevastane tegevus) Seega peaks üldiselt Teie poolt nimetatud “professionaalne tegevus” kui selline olema korteriomandis lubatud (näitena võib ju tuua, et paljudel inimestel on võimalik kodus tööd teha – kasvõi juristid, õmblejad, raamatupidajad), eeldusel, et tegemist on seadusliku tegevusega ning see ei häiri tugevalt teiste majaelanike tavaelu.

Korteriomanik on seaduse järgi muuhulgas kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa (s.o tema käes olevad eluruumid) korras ning seda ja kaasomandi eset (koridorid, keldrid) kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Järelikult peaks tegemist olema tõeliselt hullu olukorraga, mis häirib mitte üksnes Teie, vaid ka teiste korterinaabrite huvisid, et selles osas saaks midagi ette võtta. Nt Riigikohtus on olnud kaasus (nr 3-2-1-110-07), kus korterielanik rikkus teiste kaaselanike majarahu pidevate joomingute, lärmamiste, valju muusikaga õhtusel ja öisel ajal, alkoholijoobes isikute külaskäikude võimaldamise ning prügikonteineri ja oma korteri süütamistega. Sealjuures trahvis teda korduvalt korteriühistu ning politsei algatas mitmed väärteoprotokolle. Kas ka Teie olukord on kirjeldatud olukorraga võrdväärne?

Korteriomanikud võivad korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamist reguleerida kokkuleppega. Ja korteriomanik võib nõuda, et sellest kokkuleppest peetakse ka kinni. Kui korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamine on reguleerimata, lähtutakse korteriomanike huvidest. Seega kui Teie korteriühistus on kokkulepped olemas, tuleks kortermajas elamisel neid ka järgida. Reeglina on selliseks kokkuleppeks nt öörahu kokkulepe. Kui probleemse korteriomaniku tegevus paljusid tõsiselt häirib võiks esiteks muidugi soovitada rahumeelselt rääkima minna ning mingi mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe saavutada.

Kõige äärmuslikumaks abinõuks on aga korteriomandiseaduse § 14 järgi korteriomandi võõrandamise kohustus, st kui korteriomanik on korduvalt rikkunud teise korteriomaniku suhtes oma kohustusi (sealhulgas kohustust hoiduda tegevustest, mis ületavad korteri tavakasutusest tekkivad mõjud) ja kui korteriomanikud ei pea tema ühisusse kuulumist enam võimalikuks, võivad nad nõuda, et ta oma korteriomandi võõrandab. Nimetatud nõude esitamise üle otsustavad korteriomanikud häälteenamuse alusel. Kui kohustust rikkunud korteriomanik kaaselanike nõudest hoolimata oma korterit ei võõranda (ei müü), siis otsustab võõrandamise kohus vähemalt ühe korteriomaniku hagi või kaasomandi eseme valitseja (edaspidi valitseja) hagi alusel. Nimetatud hagi esitamise õigus on ka korteriühistul.

Eeltoodud Riigikohtu kaasuse juurde veel tagasi tulles – korteriomandi võõrandamise nõue on omandiõiguse puutumatuse tõttu äärmuslik abinõu, mistõttu tuleks välistada kergekäeliselt ebameeldivast elanikust vabanemise võimalus. Probleemne elanik pidi enne hagi esitamise olema teadlik võõrandamisnõude aluseks olnud etteheidetest.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.