Juriidilise Esmaabi (rõhk teisel sõnal) saamiseks palun pöörduda e-maili aadressile juura@live.com. Panen südamele, et püüdke selgitada tekkinud olukorda võimalikult üksikasjalikult (sh kuupäevaliselt), konkreetselt ja emotsioonivabalt. Loen e-maile esimesel võimalusel. On reaalne, et enne minupoolse seisukoha andmist, tuleb mul olukorra täpsustamiseks esitada veel lisaküsimusi. Seega ei anna ma kindlasti arvamust enne, kui vajalikele küsimustele on vastused saadud. Palun võtta arvesse asjaolu, et abipalujaid on rohkem, kui minu kahel käel sõrmi (st kui minu vastus ei laeku piisavalt kiiresti, võite kasutada ka Teisi võimalusi – Eestis on üle 800 advokaadi ja kordades rohkem juriste).
NB! PALUN KINDLASTI LUGEDA KA POSTITUST “VAJAD JURIIDILIST NÕU”?
Tõnu ütles,
august 25, 2009 kell 9:55 e.l.
Tere,
küsimus korteriühistu seaduse osas.
Tähendab, olen teist aastat nüüd korteriühistu liige ning see aasta on olnud täidetud üldkoosolekute ja revisjonikomisjoni aruannetega, kus ilmneb, et meie korteriühistu on läbi ja lõhki mäda.
Tähendab, mul ongi küsimus nüüd selles, et kas mina, kui liige, saan lihtsalt korteriühistust välja astuda, tehes vastava avalduse juhatusele?
Kas mul on kohustus maksta kommunaalmakseid/kvartalimakseid, kui mulle ei edastata arvet, vaid pannakse ainult koridori summad, mis tuleb tasuda?
Kui põhikiri on välja antud aastal 1995 ja korteriühistu on ametlikult registreeritud aastal 1998 kas siis üleüldse on korteriühistul juriidilist alust küsida kvartalimakse või lugeda kortereid oma liikmeteks?
Ühesõnaga, probleem on selles, et siin on korteriühistusse on koondunud inimesed kes on leidnud endale soodsamad viisid, kuidas korterite raha kasutada enda suva järgi. Üldkoosolek, kui selline, ei suuda kunagi otsustada ja asi ei tundu paremaks minevat.
Otsin lihtsalt lahendusi, et siis vastuhakuga panna juhatuse esimeest (kes on ainus juhatuse liige) enda teid vähe seaduslikumaks muutma.
Loodan Teie peatsele vastusele.
Küsija ütles,
juuli 13, 2009 kell 10:22 e.l.
Mehel oli enne abielu kestel saadud päranduseks maja, kus praegu koos abikaasaga ja lastega elatakse. Osa maid tagastati abielu ajal. Kas nüüd siis on mehe pärandvarast saanud ühisvara? Ja kas lahutuse korral peab jagama maja pooleks või kuulub see mehele? Mis õigusi on naisel ja lastel sellele majale? Sissekirjutus ei oma vist tänapäeval erilist tähendust, kuid naine ja lapsed olid sinna majja sissekirjutatud.
Juura ütles,
juuli 14, 2009 kell 7:48 e.l.
Perekonnaseaduse § 15 lg 1 kohaselt on ühe abikaasa lahusvara muuhulgas poolt abielu kestel pärimise teel omandatud vara. Seega on vallasasjana omandatud maja mehe lahusvaraks. Kui maja juurde tagastati maa abielu ajal, siis perekonnaseaduse § 141 on tagastatud vara samuti abikaasa lahusvaraks. Seega on maja koos maaga (ehk kinnisasi) tervikuna mehe lahusvaraks. Lahutuse korral jääb maja tervenisti mehele. Kui mees ei tee kellelegi teisele testamenti, siis pärast tema surma on maa seadusjärgseteks pärijateks esmajärjekorras tema seaduslikud lapsed. Koos pärandaja lastega pärib pärandaja üleelanud abikaasa laste kõrval võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist. Kui abielu on lahutatud, pole mehe endisel abikaasal pärandile õigust. Samuti pole abikaasal pärimisseaduse § 16 lg 4 alusel pärandile õigust juhul, kui ,mees oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku. Kui mees siiski teeb testamendi kellelegi teisele, jättes lapsed ja/või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda testamendijärgsetelt pärijatelt sundosa. Sundosa on raha maksmise nõue, mille väärtuseks on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud. Sissekirjutus ei oma tänapäeval tõepoolest erilist tähendust, st mingit omandiõigust sellele tuginedes küll nõuda ei saa. Vastus läks küll päris pikaks, kuid loodan, et leidsite sellest ka endale vajalikku infot.
Küsija ütles,
märts 5, 2009 kell 10:23 e.l.
Tere,
küsimus on seoses töövõtulepinguga. Lugesin küll ka vastava seaduse läbi, kuid asi jäi ikka segaseks. Mul on tõlkimiseks sõlmitud töövõtuleping ning kokku on ka lepitud tõlketööde maht, mille tellija mulle iga nädal saadab. Viimased kolm nädalat aga pole ta sellest mahust kinni pidanud. Iseenesest mõista olen selle mahuga arvestanud ning pole mujalt saanud seetõttu tööd juurde otsida, kuna seda, et tööd ei saadeta, ette ei öelda. Õigupoolest on olukord selline, et ma ei tea veel samal päevalgi, kas saan tööd või ei – kui küsin, laiutatakse käsi. Probleem on selles, et olen saamata tööde näol kaotanud kolme nädalaga 4500 krooni ja tahtsin küsida, kas tellijal on seoses sellega mingeid kohustusi ja minul mingeid õigusi.
Juura ütles,
märts 5, 2009 kell 11:57 e.l.
Esimesena muidugi tuleks lugeda töövõtulepingut. Kas on midagi ka selles osas kokku lepitud, kui Tellija teid vajaliku töömahuga ei varusta? Lugedes ise ka VÕS-i jõudsin §-ni 652 ehk Tellija viivitus. Iseasi, kas seda saab ka antud juhul rakendada. Paragrahvi sisu on järgmine:
Kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasaja ta viivitab selle tegemisega, võib töövõtja nõuda talle viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada viivituse kestust, tasu suurust ning seda, mille töövõtja seetõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.
(2) Kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, võib töövõtja lepingu üles öelda ning nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu.
(3) Kui tellija vastuvõtuviivitus tekkis tellija süü tõttu, võib töövõtja lepingu ülesütlemisel nõuda kogu kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud summa, mille ta hoiab lepingu ülesütlemise tõttu kokku kulude osas või omandab oma tööjõu teistsuguse kasutamisega või oleks võinud mõistlikult omandada.
Sisuliselt on tegemist tellijapoolse lepingukohustuse rikkumisega, kuivõrd ta ei varusta Teid kokkulepitud töömahuga. Kas see sinna viivituse alla mahub, on tegelikult küsitav. Ma küll ei tea, kuidas tõlkeprotsess täpsemalt käib, kuid kas ei võiks olla tegemist tõlkematerjali varumisega ning selle Teile edastamisega? Kui jah, siis peaks nimetatud paragrahv ka rakenduma ning Teil on minu arusaamist mööda õigus nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 täpsustab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seega võib saamata jäänud tuluna käsitleda ka saamata jäänud töötasu ja muid sissetulekuid.
Loodan, et oli mingitki abi. Võite küsida täpsustusi, kuid eelkõige soovitan hoolikalt läbi lugeda ka töövõtulepingu (paraku puudub minul arusaadavalt võimalus sellega tutvuda), sest tihtipeale võib ka seal mingeid piiranguid ja välistusi esineda. Üldiselt on nii, et lisaks töövõtulepingu sätetele (mis on nn “eriosa” sätted), tuleb vaadata ka VÕS üldosa sätteid – need on sätted, mis üldiselt lepingutele kohalduvad. Nt. kohustuse rikkumist üldiselt puudutav (§§ 100 jne). See on muidugi juriidika keerukuse omapära, et vastused ei pruugi peituda üksnes ühes konkreetses paragrahvis. Üldiselt leian Teiepoolsetele andmetele tuginedes, et Tellija on oma kohustust vähemalt mittenõuetekohaselt täitnud.
Küsija ütles,
märts 6, 2009 kell 1:45 p.l.
Tänan vastuse eest
Juura ütles,
aprill 16, 2009 kell 9:34 e.l.
Perekonnaseaduse § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Sellest sättest tuleneb üheselt, et Teie poolt pärast lahutust ostetud maja on teie lahusvara ning Teie endise abikaasa nõudel pole PKS-le tuginedes mingit alust.
See, et elukaaslased elavad pikaaegselt faktiliselt koos ühele elukaaslasele kuuluvas eluruumis, olgu see siis korter või maja, ei muuda korterit-maja veel isikute ühisomandiks.