Kinkelepingu riigilõivust.

3 Jul

Riigilõivu suurus kinkelepingu puhul oleneb tehingu tegija avaldatavast kingi (korteri, maja, maa vms) väärtusest.  Väärtus ei pruugi samastuda asja turuväärtusega, sest turuväärtus (hinnad kinnisvaraportaalides) ei pruugi tegelikult kajastada hinda, millega ese reaalselt maha suudetakse müüa.  Nt kui kinkija poolt hinnatavaks korteri väärtuseks on 7000.- €, on seadusest tulenev riigilõiv 11,24 € (allikas: tabel nr 2 Riigilõivuseadusest). Samas kui tehing sisaldab ka isikliku kasutusõiguse seadmist, st nt kinkija soovib kingitud eset surmani kasutada, lisandub ka selle kinnistusraamatusse kandmise eest riigilõiv, mis aga on tublisti väiksem eelnimetatud summast. Samuti on riigilõiv odavam, kui kingitus tehakse sugulasele (25%-50% olenevalt sugulusastmest) Üldiselt moodustab notari tasu tavaliselt suurema osa tehinguga seotud kulust. Nt 7000.- € tehinguväärtuse notaritasu 50.- € (isikliku kasutusõiguse lisandumise puhul veidi erinev).

Mis saab siis, kui ütlete notarile tehingukulude minimeerimise eesmärgil, et hindate Teie poolt kingitava korter väärtuseks reaalse 30000.- € asemel 3000.- €? Eks see oleneb notarist, kas ta aktsepteerib sellist väärtust tehingu tõestajana või mitte. Notari tasu seaduse § 4 alusel on tehinguväärtuse määramisel kinnisasja või ehitise minimaalväärtuseks 6391 eurot, kinnisasja või ehitise mõttelise osa minimaalväärtuseks 1278 eurot ja kinnisasja või ehitise reaalosa ning selle juurde kuuluva kinnisasja (ehk korteri) või ehitise mõttelise osa minimaalväärtuseks 3800 eurot. Seega korteri puhul arvestatakse tasu vähemalt 3800.- € pealt ehk notari tasu oleks sellise väärtuse puhul 44,70 €, millele lisandub riigilõiv 7,15 € omaniku vahetuse eest. Võib juhtuda, et notar keeldub sellise ebareaalse väärtusega tehingu tõestamisest ning pöördub korteri tegeliku väärtuse kindlakstegemiseks Maa-ameti tehingustatistika poole, saamaks aimu millise hinnaga viimasel ajal sellises piirkonnas Teie korterile sarnanevaid eluasemeid müüdi. Siis on Teie valik, kas katsetada uue notariga või leppida maa-ameti statistikas välja toodud väärtuse alusel arvutatud notari tasu ja riigilõivuga. Igal juhul tasub silmas pidada, et kui tehing on notaril juba ette valmistatud ning “hinnaüllatus” turkab pähe juba büroos laua taga istudes, võib notar NotTS § 30 alusel nõuda raha tehinguprojekti koostamise eest, mis on pool tehingu tõestamise tasust. Seega tasub juba notarisse aega kinni pannes tehinguväärtuse kohta küsida ja notariga aru pidada, mis tingimustel on tehingu tõestamine võimalik.

NB! Kindlasti ei tasu tehinguväärtuse ning üleantavate summade kohta väärat infot jagada müügilepingu sõlmides, sest vastasel juhul võite endale karuteene teha. Nt kui ütlete müüjana, et tehinguväärtus oli 10000.- € ja see pannakse ka tehingusse, kuigi tegelikult leppisite ostjaga kokku 20000.-€, on teil edaspidi (kui tehing on juba tõestatud ja kanne kinnistusraamatus tehtud), kui ostja keeldub Teile ülejäänud summat maksmast, väga keeruline tõestada, et tegelikult leppisite kokku hoopis suuremas summas. Müügihind peab kajastama reaalselt üleantud või üleantavate summade suurust!

8 Vastust to “Kinkelepingu riigilõivust.”

  1. Küsija 26. Jan 2010 kell 1:17 p.l. #

    Tere!
    Kui suure summa peab kohtutäitur jätma inimese pangaarvele (mõeldud on palka)

  2. SeJa 1. Sep 2009 kell 7:44 p.l. #

    Tere.
    Mis oleks kõige arukam lahendus kui vanaema tahab kindlustada selle, et maja jääb pärast tema surma lapselapsele, mitte pojale. Ka majanduslikult…

    • Juura 2. Sep 2009 kell 2:13 p.l. #

      Sellisel juhul soovitaksin siiski vanaemale testamendi tegemist. Testamendis nimetakski vanaema maja pärijaks oma lapselapse. Kuni surmani on maja omanikuks vanaema. Pärast tema surma lapselaps.

  3. Küsija 14. May 2009 kell 11:29 e.l. #

    Tere,
    mis tingimustel on kinkijal õigus taganeda lepingust?
    Tegemist kinnistutega.

    Tänades.

    • Juura 14. May 2009 kell 12:20 p.l. #

      Vastaksin Teile pikemalt, sest ilmselt on tegemist aktuaalse küsimusega ka paljude teiste lugejate jaoks.

      Kinkelepingust taganemisest on juttu Võlaõigusseaduse §§-des 267 ja 268. Kinkelepingust taganemine on jagatud kaheks – taganemine enne lepingu täitmist, st enne kingitud asja üleandmist ning taganemine pärast lepingu täitmist, st pärast kingitud asja üleandmist. ENNE kingitud asja üleandmist on lepingu taganemise asjaolud alljärgnevad:
      1. kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust;
      2. kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha; nt kinkija pole enam võimeline oma alaealisele lapsele elatist maksma.
      3. kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse; nt lubas kingisaaja elu lõpuni kinkija eest hoolitseda, kuid otsustab ühepoolselt edaspidi sellest kohustusest mööda vaadata.
      4. kinkijale on pärast lepingu sõlmimist tekkinud uusi või oluliselt suuremaid ülalpidamiskohustusi; nt jääb kinkija ema raskelt haigeks ning ta peab maksma tema ravimise eest.
      5. kingisaaja sureb.

      PÄRAST kingitud asja üleandmist on kingisaajal samuti õigus kingitus tagasi võtta. Seaduse järgi on tal selleks õigus juhul kui on rikutud ülaltoodud loetelu kolme esimest punkti. Kui kinkija soovib taganeda pärast asja üleandmist kinkelepingust, tuues põhjuseks punktis 2 toodud põhjenduse, ei loeta kinkelepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani.

      Mis siis on ikkagi “jäme tänamatus” seaduse mõistes? Riigikohus on lahendites 3-2-1-129-05 ning 3-2-1-153-06 leidnud, et ” Jäme tänamatus” kui hinnanguline kategooria peab selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. “Lähedane” on sättesse hõlmatud esmajoones seetõttu, et kinkija huve paremini kaitsta. Vastasel juhul võiks sätet kitsalt tõlgendades väita, et kingisaaja ei tohi rünnata kinkijat, küll aga tema perekonnaliikmeid, ilma et see õigustaks kinkijat kinkelepingust taganema. Riigikohtu arvates ei ole põhjust kahelda, et vanematega koos elav laps on vanematele lähedane ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Sellist tõlgendust ei muuda ka see, kui ründajaks on samade vanemate teine laps. (Kaasuses 3-2-1-129-05 ründas kingisaaja temale kingitud vanematekodus elavat venda ning tema peret, samuti ähvardas vanemaid väljatõstmisega.)

      Riigikohus on samuti väljendanud seisukohta, et kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Võlaõigusseaduse järgi on kinkijale jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on “kingi vääriline”. See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. “Jäme tänamatus” on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.

      Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. (NB! Tegemist ei ole tähtajaga alates kinkelepingu sõlmimisest!) St kui ähvardused või muud punktides 1-5 nimetatud olukorrad tekivad näiteks alles 3 aastat pärast kinkimist, on kinkijal siiski aasta jooksul pärast ebameeldiva sündmuse asetleidmist õigus kinkelepingust taganeda ning kingitud asi tagasi nõuda. Seaduses on vaid üks erand – kui kingitus on üle antud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma.

      Kui kinkija sureb enne seaduses sätestatud üheaastase tähtaja möödumist, lähevad kinkelepingust taganemise õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda nimetatud tähtaja jooksul aga üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast.

  4. Küsija 15. Mar 2009 kell 11:22 e.l. #

    Tere,
    soovin oma lapsele kinkida kinnisvara. Kui vormistan selle kinkelepinguga, kas siis on sellele kinnisvarale mingisugused õigused ka minu lapse abikaasal (näiteks lahutuse korral).
    Ette tänades vastuse eest.

    • Juura 16. Mar 2009 kell 7:04 p.l. #

      Enne kui vastan, küsiksin Teilt alljärgnevad küsimused:

      – Kelle nimel on kinnisvara, mida soovite kinkida? St kas tegemist on Teie abielu ajal soetatud varaga, on see vara Teile pärandatud vms?
      – Kui vana on laps? St kas tegemist on alaealisega?

      Eeltoodud küsimused on vajalikud otsustamaks kas saate üldse kinkelepingut sõlmida.

Sinu Küsimus

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: