Kas hoida autovõtmeid kindlustusandja rõõmuks seifis? Tüüptingimustest.

11 Dec

autovargus

Pilt SIIT

Viimases Pealtnägijas oli juttu naisest, kellele kindlustusandja keeldus hüvitamast kahjusid, kuna autovõtmed olid kergelt sattunud võõraste kätte, kes sõidukiga siis Tallinna kesklinnas avarii tegid.

Saatelõiku ennast saab vaadata SIIT.

Süžee oli järgnev: “Tallinlane Piret Rumvolt läks reisile ja peitis oma autovõtmed kodus ära. Ühtlasi lubas ta korteris ööbida oma sõbranna pojal, kes võtmed üles leidis ja nendega sõidukiga avarii tegi. Kindlustusfirma If ei ole nõus liiklusõnnetuse kahjusid hüvitada, sest nende hinnangul polnud tegu vargusega.”

Antud teemal tuleb rääkida tüüptingimustest, mis asuvad peenes kirjas kaskokindlustuslepingu lisas. Tüüptingimuste regulatsiooni võib leida VÕS-s § 35 jj.

Riigikohtust on läbi käinud ka päris palju analoogseid kaasusi:

1) 25. juunil 2004. a ajavahemikul 11.00-16.00 varastati sõiduauto Tallinnas Narva mnt 9E asuva hoone juurest. Pärast sõiduauto varguse avastamist märkas sõidukit kasutanud R. N, et tema jope taskust, mis oli Narva mnt 9E asuvate kontoriruumide tagumises toas, on kadunud sõiduauto võtmed. Kindlustusvõtja teatas 28. juunil 2004. a kostjale kindlustusjuhtumist. Kindlustusandja keeldus kahju hüvitamisest, viidates oma tüüptingimustele. (RK 3-2-1-76-07)

Järelm: Selline tüüptingimus, millega on välistatud kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil, on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks. VÕS § 37 lg 3 järgi ei saa kindlustuslepingu osaks lugeda sõidukikindlustuse üldtingimuste p 5.5.4 osas, kus nähakse ette, et vargusega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks ainult juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses, ja p 5.5.9, mille kohaselt ei loeta kahjujuhtumiks mis tahes kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete, immobilisaatoripultide või signalisatsioonipultide vargusest või kaotsiminekust. Kuna viidatud tüüptingimused ei ole kindlustuslepingu osaks, mõistsid alama astme kohtud õigesti kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise.

 2) M. R väitis, et auto võtmed olid jope tõmblukuga taskus; tõmblukk oli varguse toimepanemise eel ja järel kinni. Hüvitise taotluses avaldas M. R, et avastas võtmete kadumise pärast tänaval toimunud rüsinat võõra meeskodanikuga. Kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et võtmed läksid kaduma rüseluse käigus restorani eeskojas. (RK 3-2-1-153-00)

Järelm: Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et M. R ei hoidnud võtmeid viisil, mis oleks vaadeldav kindlustuslepingu tingimuste rikkumisena, sest autovõtmed varastati M. R jope põuetaskust ja see on asjas tuvastatud asjaolude kohaselt vaadeldav võtmete äravõtmisena tõkke ületamisega üldtingimuste p 4.5.1 mõttes. M. R täitis auto võtmete hoidmisel tavapärast mõistlikku hoolsust ja täitis üldtingimuste p 5.5 nõudeid. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et sõiduki kasutaja võttis tarvitusele vajalikud abinõud, et vältida sõiduki võtmete sattumist kõrvaliste isikute kätte.

3) Auto ärandati võtmetega, mida auto kasutaja näitas baaris oma tuttavatele huvitava võtmehoidja tõttu ja pani need seejärel oma jope tõmblukuga suletud taskusse ning jope pani oma tooli seljatoele; baarist väljudes ei olnud enam tänaval autot ega taskus võtmeid. (RK 3-2-1-17-01)

Järelm: Asi saadeti tagasi ringkonnakohtule arutamiseks, et tuvastada, kas autoomanik oli võtmete hoidmises piisavalt hoolas. Muuhulgas nentis Riigikohus, et avalikus kohas tooli seljatoel oleva jope taskust võtmete varastamist ei saa pidada varguseks tõkke ületamisega.

Tavapärane on see, et kindlustusandjad panevad kindlustusvõtjale hulga kohustusi, mh peavad kindlustusvõtjad käituma If kindlustuse üldtingimuste p 52 kohaselt heaperemehelikult ja erilise hoolikusega. Samas aga sisaldavad kindlustusandjate lepingute tüüptingimused kindlustusvälistusi, mis isegi erilise hoolikusega käitumise korral välistavad kahju hüvitamise. Eriti markantne on minu arvates If kaskokindlustuse p 66 – Vargus või röövimine ei ole kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda (nt isik, kellele võtmed või puldid olid hoiule antud, perekonnaliikmed, töökaaslased, peokaaslased, sõbrad, tuttavad jms) – põhimõtteliselt riputagem kõik autovõtmed magades paelaga kaela ja kui keegi need jõuga sealt ära rebib või püstoliga ähvardades võtmed enda kätte saab, saame rääkida vargusest Ifi mõistes.

Kui inimene peidab oma kodus autovõtmed ära, kas siis pidada teda hooletuks? Hoolikust tuleks vaadata ikkagi keskmiselt mõistliku isiku seisukohast ning kui kindlustusandja käsib olla hoolikas ja samas mõtleb välja kindlustusvälistusi, mis tõstavad selle hoolikuse taseme nõude ikka mõõtmatutesse kõrgustesse, siis väidan mina, et selliste kindlustusvälistuste puhul võib olla tegemist kas a) üllatuslike või b) vastuoluliste tüüptingimustega. Üllatuslikud ja vastuolulised tüüptingimused pole aga lepingu osaks.

VÕS § 37 lg 3 – Lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista.

Sinu Küsimus

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: