Mis teha, kui lapsevanem rikub suhtlemiskorda?

15 Jun

Tihti juhtub et suhtlemiskord on küll kohtu poolt või vanemate vahel kokkuleppeliselt määratud, kuid miskipärast lapsega koos enam vanem siiski otsustab seda eirata. Mis sellises olukorras teha? Kui selline takistamine on esmakordne, siis kohtutäituri poole pöördumine ei pruugi tulemusi anda. Nimelt sätestab TsMS § 563 lg 8, et  lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse või kokkuleppe täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetluse läbi viia üksnes lepitusmenetlusmenetluses tehtava määruse alusel, mis sisaldab sunnimeetmete rakendamise punkti. Seega eelneb täitedokumendi saamisele reeglina lepitusmenetlus.

Esmalt tuleb lapsevanemal esmalt pöörduda avaldusega kohtu poole ja teatada, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist. Tegemist võib olla ka muu dokumendiga, milles vanemad on lapsega suhtlemise korraldamises kokku leppinud, kui kokkulepe on varem toiminud pikema aja vältel ning vastab üldjoontes tavapärasele mõistlikule korraldusele. Seega ei sea seadus piire, millise suhtluskorda reguleeriva dokumendi võib kohtule adresseeritud avaldusele lisada.

Järgnevalt kutsub kutsub kohus vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Vajaduse korral kutsub kohus lahendamise juurde ka valla- või linnavalitsuse esindaja – s.o reeglina lastekaitsespetsialisti või sotsiaaltöötaja. Lepitusmenetlus tuleb läbi viia 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates. (Samas ei pea kohus vanemaid enda juurde kutsuma, kui varasemalt on  selline lepitusmenetlus või sellele järgnev kohtuväline nõustamine on juba tulemuseta jäänud, st kui tegemist on korduva lepitusmenetluse algatamisega. Siis jääb lihtsalt see etapp menetluses vahele ning kohtul on võimalus kiiremini toimetada.)

Kohus arutab vanematega lapsega suhtlemise võimatusest tulenevaid tagajärgi lapse heaolule ja juhib tähelepanu võimalikele sunnivahenditele määruse või kokkuleppe täitmiseks. Kohus juhib tähelepanu ka suhtlemisõiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele ja võimalusele lasta end nõustada perenõustajal.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-6-12 juhtinud tähelepanu võimalusele, et kui vanem keeldub koostööst, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata. Nimelt võib vanemalt võtta otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule – erieestkostjale. Erieestkostja ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub. Erieestkostjaks võib nt olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks. Kui olukord on eriti hull võiks erieestkostja määramise taotlus sisalduda minu hinnangul juba kohtule suunatud lepitusmenetluse algatamise avalduses. Samas võib kohus hagita menetluses tegutseda ka omal algatusel ning otsustada lapse huvidest lähtuvalt, mis oleks konkreetses olukorras parim lahendus. Muuhulgas on kohtul võimalus ka suhtluskorra tingimusi enda algatusel muuta.

Kohtu ülesanne lepitusmenetluses on eelkõige püüda saavutada vanemate kokkulepet lapsega suhtlemise kohta. Seejuures tuleb kohtul lähtuda lapse parimatest huvidest.

Kui vanemad saavutavad kokkuleppe kohtumääruses sätestatust või varem kokkulepitust erinevas suhtlemise korralduses ja see ei ole vastuolus lapse huvidega, protokollitakse kokkulepe kui kohtulik kompromiss ja kohus kinnitab selle määrusega, mis asendab senist määrust või kokkulepet.

Kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või kokkulepet;  3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes.

Kohtutäituri poole võib pöörduda üksnes viimatinimetatud määrusega, mis sisaldab sunnivahendite määramist, st üksnes see lepitusmenetluse ebaõnnestumise tulemil saadav kohtumäärus on sundtäidetav. Seega esialgse suhtlemiskorda sisaldava dokumendiga (olgu siis kohtumäärus või muu vabatahtlik kokkulepe) ei ole kohtutäituri juures midagi teha, st see ei ole sundtäidetav.

Suhtlemine lapsega

Pilt SIIT

 

Sinu Küsimus

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: