Koduperenaiste varalised õigused

22 Feb

Eelmise aasta lõpus ütles Riigikohus välja, et vabaabielusuhtes ühist majapidamist omavate elukaaslaste puhul, kellest üks töötab ja teenib raha ning teine peab majapidamist ja hoiab lapsi, võib lisaks ka eeldada ühist tahet, et kulutused kannab omavahelises suhtes just teeniv pool. See seisukoht võiks anda vabaabielus lapsi kasvatavale naispoolele kindlustunde, et ka tema panus ühisesse koosellu on mingil moel hinnatud.

Kaasus, mille pinnalt kohus sellisele järeldusele jõudis oli järgnev.

Elukaaslased sõlmisid ostjatena aprillis 2010 müüjaga lepingu, milles mõlemad said 1/4 mõttelises osas ühe paarismaja kaasomanikeks (kokku kuulus siis neile 1/2, s.o 1/4 + 1/4). Ostuhinna 1 850 000, notaritasud ning riigilõivu tasus üks elukaaslastest (meespool). Teine elukaaslane (naine) ei tasunud müüjale midagi ning sai paarismaja kaasomanikuks nö tasuta. Taustast veel niipalju, et pooled hakkasid aprillist 2007  elama vabaabielulises suhtes ja neil sündisid 2008 ja 2010 lapsed. Pärast teise lapse sündi otsustati osta ühiselt elamu. Pooled sõlmisid abielu juulis 2010. Alles pärast abielulahutust aprillis 2012 teatas mees, et naine on kohustatud talle tagastama poole paarismaja ostuhinnast. Majaosa osteti pere elamistingimuste parandamiseks ning naine ei käinud tööl, kasvatas ühiseid lapsi ja hoidis kodu korras, sel ajal kui hageja töötas aastaid Soomes. Mees pidas naist alusetult rikastunuks ning nõudis naiselt poolt müüjale tasutud summast (s.o 59 328,74 eurot) tagasi.

Nii maa-, ringkonna- kui ka Riigikohus jätsid mehe hagi naise vastu rahuldamata.

Nimetatud lahendis selgitab Riigikohus, millal saab vabaabielus elavatele kaaslaste õigussuhetele kohaldada seltsingu sätteid (VÕS § 580 jj). Nimelt leidis kõrgem kohus, et seltsingu sätted ei kuulu elukaaslaste puhul automaatselt kohaldamisele, vaid täidetud peavad olema ka teatud lisaeeldused:

– mõlemad elukaaslased on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused;

– elukaaslastel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

Konkreetses kaasuses aga naine rahaliselt kodu ostmisesse ei panustanud, seega ei kuulunud seltsingusätted kohaldamisele.

Millisel moel vabastas aga Riigikohus lõplikult naise mehele tagasimaksmise kohustusest? Kohus osutas, et paarismaja müüja ees olid mõlemad elukaaslased solidaarvõlgnikud. St sisuliselt võis müüja nõuda ostuhinna tasumist nii mehelt kui naiselt eraldi. Müüja ning elukaaslaste vahel eksisteeris nö “välissuhe”. Tasus üksnes mees, seega võlg müüja ees lõppes. Nüüd omavahelises sisesuhtes on teoorias mehel õigus esitada naise vastu pooles osas tagasinõue (regressiõigus). Seda välistaks aga, kui pooled oleksid tagasinõudeõigusest omavahelise mingisuguse kokkuleppega loobunud. Kohtud tõlgendasidki poolte toiminud elukorraldust ning otsuseid perekonnaelus kui mehe juba varasemat loobumist tagasinõudest naise vastu – poolte tegelik ühine tahe paarismaja mõtteliste osade ostmisel oli see, et mehel ei oleks müüa ees naise eest solidaarkohustust täites õigust naise vastu nõudeid esitada, kuna ta soovis anda naisele turvatunde, sest ostetud eluase oli mõeldud poolte ühiseks eluasemeks, pealegi olid pooltel ühised lapsed ja kavatsus kohe abielluda.

Niipalju siis perekonnas antud lubadustest ning nende kohtulikust tõlgendamisest.

koduperenainePILT SIIT

Sinu Küsimus

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: