Arhiiv | Tüüptingimused RSS feed for this section

Viivisemäär 0,15% päevas tarbijalepingus on tühine

12 mai

Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 10.05.2016 otsuses, et tüüptingimus ebaproportsionaalselt suure viivisemäära kohta on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.  

Lahendatud asjas tuli õppeteenustasu võlgnevuselt tüüptingimuse kohaselt arvestada viivist päevamääraga 0,5% (s.o 182,5% aastas). Tüüptingimuses sisalduv viivisemäär ületas seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra.

Riigikohtu hinnangul tuleb viivise „mõistlik määr“ sisustada, lähtudes konkreetsetest asjaoludest. Eelduslikult tuleks hinnata aga tühiseks vähemalt  selline sõlmitud viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.

Seaduse kohaselt loetakse viivise määraks intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadeanded.

Aktuaalne ka nt erinevate telekommunikatsiooniteenuste arvete puhul.

Allikas: Riigikohus

image

Advertisements

Inkassofirma kui võimalik kolmnurkkelm

5 märts

Täna on kõigi meeli erutanud Riigikohtu lahend, mille kohaselt tegi kõrgeim kohus muuhulgas ettepaneku, et seadusega kehtestataks kiirlaenudele intressipiirang. Tegemist on väga sisuka sõnumiga otsusega, milles lisaks nimetatule on välja toodud ka huvitav seisukoht, mille kohaselt inkassofirma võis hagi sisse andes tegutseda nn “kolmnurkkelmina” (kohtuotsuse p 24).

Nimelt on maksekäsumenetluses, milles ei pea oma nõuet põhjendama, hageja esitanud põhivõlanõude suurusega 985 eurot (millele lisandusid veel viivised). Kuna aga võlgnik esitas hageja avaldusele maksekäsumenetluses vastuväite, läks asi lahendamiseks maakohtu hagimenetlusse. Seal pidi hageja esitama uue, juba tõenditega ja põhjendatud, hagiavalduse. Ootamatul kahanes aga laenuandja põhinõue 985 euro asemel 396 euroni (millele lisandusid kõrvalnõuetena intress 76,69 eurot ja viivis 396,25 eurot). Tahes-tahtmata tekib küsimus, miks põhinõue nii kardinaalselt vähenes. Reegel on see, et kui maksekäsus keegi vastu ei vaidle, tehakse maksekäsk avaldaja poolt nõutud summas ära. Eeltoodud näite puhul pidi siis võlgnik vastu vaidlemata tasuma 985 eurot pluss kõrvalnõuded. Kuna aga võlgnik tegi suu lahti, ei läinud inkasso esialgne nõue maksekäsus läbi ja põhinõuet tuli hiljem vastavalt tegelikele tõenditele mugandada. Maksekäsus aga ei tohi seaduse järgi põhinõuded ületada kõrvalnõuet. Nagu teada, selgus hiljem, et põhinõue oli hoopis 396 eurot, seega ei saanuks maksekäsus inkassonõue ületada 792 eurot (2 x 396). Ilmselgelt tundub, et eeltoodud “pildil on miskit valesti”. Selline eksitav ja piire kompav käitumine inkassofirma poolt tekitas Riigikohtus arusaama, et inkasso soovis viia kohut eksitusse – soovides võlgniku vastu läbi suruda nõuet, mida tegelikkuses sellises mahus ei eksisteerinud ning mis siin ikka ilustada – selle arvel veelgi enam rikastuda.

Kuna maksekäsukiirmenetluse avaldust sisse andes peab avaldaja kinnitama, et on esitanud andmed ausalt oma parimate teadmiste kohaselt ja on teadlik, et tahtlik valeandmete esitamine kohtule võib kaasa tuua kriminaalvastutuse, tuleneb eelnimetatust ka Riigikohtu tõdemus, et selline tegutsemine võib muude eelduste olemasolul olla käsitletav karistusseadustiku § 209 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse katsena, kui varalist kasu on püütud saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel.

kiirlaenudVäljavõte Postimehest

Loe lisaks ka – “Võlgnik ära maga! VAIDLE!”

Kas hoida autovõtmeid kindlustusandja rõõmuks seifis? Tüüptingimustest.

11 dets.

autovargus

Pilt SIIT

Viimases Pealtnägijas oli juttu naisest, kellele kindlustusandja keeldus hüvitamast kahjusid, kuna autovõtmed olid kergelt sattunud võõraste kätte, kes sõidukiga siis Tallinna kesklinnas avarii tegid.

Saatelõiku ennast saab vaadata SIIT.

Süžee oli järgnev: “Tallinlane Piret Rumvolt läks reisile ja peitis oma autovõtmed kodus ära. Ühtlasi lubas ta korteris ööbida oma sõbranna pojal, kes võtmed üles leidis ja nendega sõidukiga avarii tegi. Kindlustusfirma If ei ole nõus liiklusõnnetuse kahjusid hüvitada, sest nende hinnangul polnud tegu vargusega.”

Antud teemal tuleb rääkida tüüptingimustest, mis asuvad peenes kirjas kaskokindlustuslepingu lisas. Tüüptingimuste regulatsiooni võib leida VÕS-s § 35 jj.

Riigikohtust on läbi käinud ka päris palju analoogseid kaasusi:

1) 25. juunil 2004. a ajavahemikul 11.00-16.00 varastati sõiduauto Tallinnas Narva mnt 9E asuva hoone juurest. Pärast sõiduauto varguse avastamist märkas sõidukit kasutanud R. N, et tema jope taskust, mis oli Narva mnt 9E asuvate kontoriruumide tagumises toas, on kadunud sõiduauto võtmed. Kindlustusvõtja teatas 28. juunil 2004. a kostjale kindlustusjuhtumist. Kindlustusandja keeldus kahju hüvitamisest, viidates oma tüüptingimustele. (RK 3-2-1-76-07)

Järelm: Selline tüüptingimus, millega on välistatud kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil, on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks. VÕS § 37 lg 3 järgi ei saa kindlustuslepingu osaks lugeda sõidukikindlustuse üldtingimuste p 5.5.4 osas, kus nähakse ette, et vargusega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks ainult juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses, ja p 5.5.9, mille kohaselt ei loeta kahjujuhtumiks mis tahes kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete, immobilisaatoripultide või signalisatsioonipultide vargusest või kaotsiminekust. Kuna viidatud tüüptingimused ei ole kindlustuslepingu osaks, mõistsid alama astme kohtud õigesti kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise.

 2) M. R väitis, et auto võtmed olid jope tõmblukuga taskus; tõmblukk oli varguse toimepanemise eel ja järel kinni. Hüvitise taotluses avaldas M. R, et avastas võtmete kadumise pärast tänaval toimunud rüsinat võõra meeskodanikuga. Kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et võtmed läksid kaduma rüseluse käigus restorani eeskojas. (RK 3-2-1-153-00)

Järelm: Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et M. R ei hoidnud võtmeid viisil, mis oleks vaadeldav kindlustuslepingu tingimuste rikkumisena, sest autovõtmed varastati M. R jope põuetaskust ja see on asjas tuvastatud asjaolude kohaselt vaadeldav võtmete äravõtmisena tõkke ületamisega üldtingimuste p 4.5.1 mõttes. M. R täitis auto võtmete hoidmisel tavapärast mõistlikku hoolsust ja täitis üldtingimuste p 5.5 nõudeid. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et sõiduki kasutaja võttis tarvitusele vajalikud abinõud, et vältida sõiduki võtmete sattumist kõrvaliste isikute kätte.

3) Auto ärandati võtmetega, mida auto kasutaja näitas baaris oma tuttavatele huvitava võtmehoidja tõttu ja pani need seejärel oma jope tõmblukuga suletud taskusse ning jope pani oma tooli seljatoele; baarist väljudes ei olnud enam tänaval autot ega taskus võtmeid. (RK 3-2-1-17-01)

Järelm: Asi saadeti tagasi ringkonnakohtule arutamiseks, et tuvastada, kas autoomanik oli võtmete hoidmises piisavalt hoolas. Muuhulgas nentis Riigikohus, et avalikus kohas tooli seljatoel oleva jope taskust võtmete varastamist ei saa pidada varguseks tõkke ületamisega.

Tavapärane on see, et kindlustusandjad panevad kindlustusvõtjale hulga kohustusi, mh peavad kindlustusvõtjad käituma If kindlustuse üldtingimuste p 52 kohaselt heaperemehelikult ja erilise hoolikusega. Samas aga sisaldavad kindlustusandjate lepingute tüüptingimused kindlustusvälistusi, mis isegi erilise hoolikusega käitumise korral välistavad kahju hüvitamise. Eriti markantne on minu arvates If kaskokindlustuse p 66 – Vargus või röövimine ei ole kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda (nt isik, kellele võtmed või puldid olid hoiule antud, perekonnaliikmed, töökaaslased, peokaaslased, sõbrad, tuttavad jms) – põhimõtteliselt riputagem kõik autovõtmed magades paelaga kaela ja kui keegi need jõuga sealt ära rebib või püstoliga ähvardades võtmed enda kätte saab, saame rääkida vargusest Ifi mõistes.

Kui inimene peidab oma kodus autovõtmed ära, kas siis pidada teda hooletuks? Hoolikust tuleks vaadata ikkagi keskmiselt mõistliku isiku seisukohast ning kui kindlustusandja käsib olla hoolikas ja samas mõtleb välja kindlustusvälistusi, mis tõstavad selle hoolikuse taseme nõude ikka mõõtmatutesse kõrgustesse, siis väidan mina, et selliste kindlustusvälistuste puhul võib olla tegemist kas a) üllatuslike või b) vastuoluliste tüüptingimustega. Üllatuslikud ja vastuolulised tüüptingimused pole aga lepingu osaks.

VÕS § 37 lg 3 – Lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista.

%d bloggers like this: