Tag Archives: õigusabi

Suhtlemiskord võib vähendada miinimumelatist

8 jaan.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tegi täna otsuse (RKTK 3-2-1-165-13), millega kinnitas juba varasemalt väljaöeldud seisukohta, et miinimummääras elatise väljamõistmine ei pruugi olla rusikareegel.

Kaasuse võib kokku võtta järgnevalt:

Laps nõudis ema vahendusel isalt elatist miinimummääras. Kohus kinnitas 2012.a. vanemate kokkulepe isa ja lapse suhtlemise korra kohta. Kokkuleppe järgi viibib laps aasta jooksul ca ⅓ ajast isaga ja ⅔ emaga. Laps elab vaheldumisi ema ja isa juures. Isa osaleb lapse ülalpidamises iga kuu vähemalt kümme päeva. 2013. aastal veetis isa seitsmel kuul lapsega enam kui 50% päevadest ja viiel kuul 10–13 päeva. Isa on osalenud ja osaleb lapse ülalpidamises ja kasvatamises, sh andnud lapsele vahetult ülalpidamist 2012. a märtsini ning veetnud 2012. a suvel enamiku ajast koos lapsega ja käinud lapsega reisimas, osalenud oma mõlema lapsega koguduse korraldatud perelaagrites ja pühapäevakoolitöös. Isal on kolmetoaline korter, kus on sisustatud tuba ka lapsele. Isalt leidis, et temalt ei tuleks tagasiulatuvalt elatist välja mõista, sest ta viibis 2012. a märtsi lõpuni hoolduslehel ning pidas sel ajal last ise ülal, sh ravis, toitis ja hooldas last.

Maakohus mõistis isalt miinimummääras elatise välja. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas eelnimetatud otsused ja saatis asja tagasi maakohtusse. Muuhulgas leidis Riigikohus alljärgnevat:

– Kohus ei ole perekonnaasjas seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab.

– Kuna maakohus tuvastas, et laps viibib kohtuliku kompromissi kohaselt aasta jooksul ca ⅓ ajast isaga ja ⅔ emaga ning lapse ema kinnitusel suhtleb isa lapsega võimaluse korral tiheminigi, tuli kohtutel tuvastada, kui suures ulatuses täitis ja täidab isa lapse ülalpidamise kohustust vahetult.

– Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seetõttu ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist.

Vanemad peavad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev.

sub-banner-child-support-and-alimonyPilt SIIT

Advertisements

Laimamise erinevad tahud

4 jaan.

Viimasel ajal on üha rohkem inimesi häirimas kaasmaalaste pilgud ja nooled enese aadressil. Isiklike õiguste kahjustamine, sh ebakohaste väärtushinnangute või tegelikkusele mittevastavate faktiväidete avaldamine, on reguleeritud VÕS §§-s 1046 ja 1047.

§ 1046. Isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasus

 (1) Isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.

 (2) Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.

§ 1047. Ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus

 (1) Isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma.

 (2) Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.

 (3) Hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

 (4) Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane.

Nimetatud teemal on ka Riigikohus avaldanud juba mitmesuguseid seisukohti:

– Hindamaks, kas faktiväide või väärtushinnang riivab isiku head nime, tuleb muuhulgas arvestada seda, kas väidetavalt au  teotavad andmed või hinnangud on suunatud konkreetse isiku vastu või isikute grupi vastu kuhu ta kuulub. Kui isikut eriti halvustavad väited ja/või hinnangud avaldatakse massimeedias, on alust eeldada, et kannatanu mainet kahjustatakse oluliselt (RKTK 3-2-1-11-04).

– Vabandamine ei ole õiguskaitsevahend, mistõttu ei saa seda nõuda ka mittevaralise kahju tekitamise korral. Küll aga võib kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks kahjutekitaja vabandusega (RKTK 3-2-1-17-05).

– Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid, ei saa isik nõuda ka au teotavate andmete ümberlükkamist.

Au teotava faktiväite (1) ja au teotava väärtushinnangu (2) avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tegelikkusele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erinevate kaitstud hüvede ja huvide kaalumisest

Ebaõige faktiväite avaldamine võib VÕS § 1045 lg 1 p 4, VÕS § 1046 ja VÕS § 1047 lg-te 1 ja 3 järgi olla õigusvastane ka siis, kui see ei ole isiku au teotav (mainet kahjustav) (RKTK 3-2-1-161-05).

– Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitatakse kohtupraktikas faktiväitena (RKTK 3-2-1-5-07).

– Au ja head nime kahjustav on mis tahes viisil ja vormis levitatav informatsioon, mis sisaldab või mis võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (RKTK 3-2-1-83-10).

– Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel eeldab mh seda, et kõnealune faktiväide on hageja au teotav (õigusvastane) ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane. Tegelikkusele vastava faktiväide, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, avaldamine ei ole õigusvastane, kui avaldaja tõendab, et faktiväide vastab tegelikkusele (RKTK 3-2-1-169-11).

– Kui avaldaja on väljendatud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda faktiväiteks VÕS § 1047 mõttes. Sellised väited on põhimõtteliselt kontrollitavad, nende tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Kui isiku mainet kahjustavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ja kohus saab kohustada kostjat mainet kahjustavad andmed ümber lükkama (RKTK 3-2-1-166-12).

Riigikohtu kaks nõunikku – Marelle Lepik ja Margit Vutt on 2013. aastal kirjutanud asjaliku artikli teemal “Õigus aule kui igaühe õigus”, millega saab tutvuda SIIN.

Samuti lõi eelmisel aastal ajakirjanduses laineid T.S tulemuslik hagi netilaimaja S.T vastu, mille lahendiga saab tutvuda SIIN.

defamationPilt SIIT

Liisingulepinguga seotud 10 põhimõtet

7 dets.

Teema, mis puudutab väga paljusid eestimaalasi, kuid mille kohta võlaõigusseadusest leiab üksnes seitse paragrahvi (VÕS § 361 jj) on liisinguleping. Sellele vaatamata on Riigikohtu tsiviilkolleegium teinud juba üsna mitu lahendit, millega on seadnud piire muuhulgas liisingulepingus sisalduvatele tüüptingimustele. All toon välja mõned olulisemad põhimõtted viitega asjakohastele Riigikohtu lahenditele.

1. Liisingulepingu tunnuseks on VÕS § 361 järgi see, et liisinguandja omandab liisinguvõtja määratud müüjalt eseme ja annab selle liisinguvõtja kasutusse, viimane kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses ei ole tegemist siis, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (RKTK 3-2-1-21-06 p 18, 3-2-1-38-09, p 14 ).

2. Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, tuleb arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind) (RKTK 3-2-1-56-08).

Seega on üks vaidlusalune ning tõendamist vajav küsimus liisingulepingu vaidlustes sõiduki väärtus selle tagastamise ajal.

3. Liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (RKTK 3-2-1-49-13, p 13).

4. Kui liisinguandja märkis liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuste määramisel hageja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (RKTK 3-2-1-31-13, p 11).

Seega nii jääkmaksumus kui ka sõiduki väärtus tagastamise ajal peavad olema arvutatud mõlemad kas käibemaksuga või mõlemad ilma käibemaksuta. Selline asi pole mõeldav, et nt jääkmaksumus on arvutatud käibemaksuga ja tagastamisväärtus käibemaksuta.

5. Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.

Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega. Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (RKTK 3-2-1-184-12).

Sõiduki väärtus selle müümisel võib võrduda selle tagastamise väärtusega, kuid selle asjaolu tõendamise kohustus on liisinguandjal.

6. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kolleegium leiab, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt (RKTK 3-2-1-52-11, p 17).

Seega tuleb remondikulud lahutada maha juba sõiduki tagastamisväärtuselt. Samas on Riigikohus varasemas lahendis leidnud, et auto remondi ja keemilise pesu tasu võivad põhimõtteliselt olla hüvitatavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 järgi (RKTK 3-2-1-1-07, p 28 ). Siiski leian, et põhjendatud on lähtuda hilisemast seisukohast.

7. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulud. Niisugused kulutused on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus (RKTK 3-2-1-33-09, p 10).

8. Liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad (RKTK 3-2-1-77-08, p 17).

9. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud – nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust -, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Nimetatud müügikulud peavad olema mõistlikult põhjendatud (3-2-1-56-08, p 16). Ka sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena. Samuti võib lisakulu olla sõiduauto tagastustasu, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Ka siin ei ole tagastamiskulude lisakuluks lugemisel määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul.(RKTK 3-2-1-112-06, p 10-11) .

10. Vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on esmatähtsaks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416 lg 3 (RKTK 3-2-1-1-07, p 27). Kuna müügilepingust taganemine mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid, on VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. See ei välista seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul olla kohustatud VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. See säte ei anna tarbijale siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist (RKTK 3-2-1-29-06, p 26).

leasePilt SIIT

%d bloggers like this: