Puudulik väärteoprotokoll

Juriidilise Esmaabi lehele on pöördutud väärteoprotokolli küsimustes, seega otsustasin teha postituse teemal, kuidas  ära tunda puudulikku väärteoprotokolli.

Riigikohus on öelnud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. RK 3-1-1-45-11

VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. See tähendab, et kohus ei saa ise asjaolusid, mis väärteoprotokollis ei kajastu, juurde mõelda ning isikut selle alusel süüdi mõista.

 

Üks näide puuduliku teokirjeldusega väärteoprotokollist, mida saab lähemalt uurida SIIT  

Riigikohtus on arutlusel olnud ka mitmeid kaasusi, mille lõpplahendusena väärteomenetlus isikute suhtes lõpetati, kuna nende teos puudusid väärteo tunnused.

Näide 1:  Isikule oli koostatud kuus väärteoprotokolli, millest ühestki ei nähtunud kelmuse koosseisu tuvastamiseks nõutavat faktilist asjaolu – isiku otsest tahtlust juba toitu ja jooke tellides jätta nende eest maksmata. Väärteoprotokollidesse on märgitud, et isik tellis erinevates söögikohtades toitu ja jooke, kuid iga kord keeldus nende eest tasumast. Sellega olevat isik rikkunud kuuel korral KarS § 209 (s.o kelmus) lg-te ja 1 ja 2 nõudeid ja pannud toime KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Riigikohus nõustus kaebajaga selles, et nende väärteoprotokollide teokirjeldused ei sisaldanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks menetlejal järeldada, mil viisil isik lõi toitlustusasutuste töötajatele teadvalt ebaõige ettekujutuse enda valmisoleku kohta tellitud kauba eest ka tasuda. Pelgalt väärteoprotokolli kirjapandud asjaolust, et isik keeldus maksmisest ei ole piisav, et teha järeldust tema tahtluse ja selle liigi kohta KarS § 209 tähenduses. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et ostja taganeb tellitud kauba eest tasumisest hoopis võlaõigusest tuleneva õiguse alusel – nt ei vasta toit nõutud kvaliteedile. Riigikohus leidis, et väärteoprotokollides kajastatu neile küsimustele vastust ei anna. Väärteoprotokollides ei olnud KarS §-s 209 nõutavat subjektiivset külge iseloomustavaid asjaolusid. Seega oli rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. RK 3-1-1-45-11

Näide 2: Väärteoprotokollis oli märgitud lakooniliselt „Narva linnas 26. juuli tn 1 juures kanalisatsiooniluuk lahti“. Seega on jäetud sisuliselt välja selgitamata, kas AS Narva Vesi käitumine täitis süüteokoosseisu, mistõttu puudub alus AS Narva Vesi karistamiseks KOKS § 66² lg 2 järgi. Kuna kohtud on seotud teokirjeldusega, ei saa sellist väärteoprotokolli viga tagantjärgi kohtu poolt kõrvaldada. Väärteoprotokollis peab olema kirjeldatud tegu, mida menetlusalune isik oleks pidanud tegema. Väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud – milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Ühtlasi märkis Riigikohus, et väärteoasjas tehtud otsustest ei nähtu aktsiaseltsi organit või juhtivtöötajat, kelle tegevus (tegemata jätmine) juriidilisele isikule omistatakse. See on aga KarS § 14 lg-st 1 tulenevalt kohustuslik, millele Riigikohus on oma senises praktikas korduvalt tähelepanu juhtinud. RK 3-1-1-80-06, (Vt ka 3-1-1-30-11)

Näide 3: Heites isikule sisuliselt ette seda, et ta on ühissõidukis sõitnud kehtetu piletiga, peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt kohtuväline menetleja leiab, et kontrollijale esitatud pilet oli kehtetu. Isikule on väärteoprotokollis ette heidetud seda, et ta sõitis ühistranspordis ilma sõidupiletita ega ostnud sõidupiletit ühissõiduki juhilt. Nende rikkumiste eest teda ka karistati. Kuigi väärteoprotokollist nähtub, et isik esitas kontrollijale sõidupileti, on jäänud märkimata, millisel õiguslikul alusel ei loetud seda sõidupiletit kehtivaks. Asjaolu, et isiku poolt kontrollijale esitatud sõidupilet on kehtetuks loetud Pärnu Linnavolikogu 21. oktoobri 2010. a määruse nr 38 alusel, selgub alles maakohtu otsusest. VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu. 3-1-1-77-12

Nõuded kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatavale kaebusele on sätestatud VTMS §-s 115.