Kinkelepingust taganemine

Kinkelepinguga on tegemist juhul, kui kinkija oma eluajal kingib talle kuuluva vara, nt kinnisasja, kingisaajale. Probleemid aga tekkivad siis, kui kingisaaja pärast omanikuks saamist kinkijat või tema lähedasi terroriseerima või muul moel halvasti kohtlema hakkab. Mis tingimustel ja millal on kinkijal õigus taganeda lepingust? Millist käitumist pidada piisavalt mitteaktsepteeritavaks, et see õigustaks kinkelepingust taganemist?

Kinkelepingust taganemisest on juttu Võlaõigusseaduse §§-des 267 ja 268. Kinkelepingust taganemine on jagatud kaheks – taganemine enne lepingu täitmist, st enne kingitud asja üleandmist ning taganemine pärast lepingu täitmist, st pärast kingitud asja üleandmist. ENNE kingitud asja üleandmist on lepingu taganemise asjaolud alljärgnevad:

1. kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust; (“jäme tänamatus” on suhteline mõiste, mida olen selgitanud allpool)
2. kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha; (nt kinkija pole enam võimeline oma alaealisele lapsele elatist maksma.)
3. kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse; (nt lubas kingisaaja elu lõpuni kinkija eest hoolitseda, kuid otsustab ühepoolselt edaspidi sellest kohustusest mööda vaadata.)
4. kinkijale on pärast lepingu sõlmimist tekkinud uusi või oluliselt suuremaid ülalpidamiskohustusi; (nt jääb kinkija ema raskelt haigeks ning ta peab maksma tema ravimise eest.)
5. kingisaaja sureb.

PÄRAST kingitud asja üleandmist on kingisaajal samuti õigus kingitus tagasi võtta. Seaduse järgi on tal selleks õigus juhul kui on rikutud ülaltoodud loetelu kolme esimest punkti. Kui kinkija soovib taganeda pärast asja üleandmist kinkelepingust, tuues põhjuseks punktis 2 toodud põhjenduse, ei loeta kinkelepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani.

Mis siis on ikkagi “jäme tänamatus” seaduse mõistes? Riigikohus on lahendites 3-2-1-129-05 ning 3-2-1-153-06 leidnud,  et “jäme tänamatus” kui hinnanguline kategooria peab selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. “Lähedane” on sättesse hõlmatud esmajoones seetõttu, et kinkija huve paremini kaitsta. Vastasel juhul võiks sätet kitsalt tõlgendades väita, et kingisaaja ei tohi rünnata kinkijat, küll aga tema perekonnaliikmeid, ilma et see õigustaks kinkijat kinkelepingust taganema. Riigikohtu arvates ei ole põhjust kahelda, et vanematega koos elav laps on vanematele lähedane ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Sellist tõlgendust ei muuda ka see, kui ründajaks on samade vanemate teine laps. (Kaasuses 3-2-1-129-05 ründas kingisaaja temale kingitud vanematekodus elavat venda ning tema peret, samuti ähvardas vanemaid väljatõstmisega.)

Riigikohus on samuti väljendanud seisukohta, et kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Võlaõigusseaduse järgi on kinkijale jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on “kingi vääriline”. See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. “Jäme tänamatus” on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.

Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. (NB! Tegemist ei ole tähtajaga alates kinkelepingu sõlmimisest!) St kui ähvardused või muud punktides 1-5 nimetatud olukorrad tekivad näiteks alles 3 aastat pärast kinkimist, on kinkijal siiski aasta jooksul pärast ebameeldiva sündmuse asetleidmist õigus kinkelepingust taganeda ning kingitud asi tagasi nõuda. Seaduses on vaid üks erand – kui kingitus on üle antud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma.

Kui kinkija sureb enne seaduses sätestatud üheaastase tähtaja möödumist, lähevad kinkelepingust taganemise õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda nimetatud tähtaja jooksul aga üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast.

Kinkelepingust taganemiseks piisab lihtkirjalikust taganemisavaldusest, st taganemiseks ei pea minema notari juurde (RK 3-2-1-8-11). Küll soovitan vastava avalduse saata tähitud kirjaga, et oleks hilisema vaidluse korral taganemise fakti ning selle tähtajalisust lihtsam tõendada.

Pilt SIIT