Alates 01.01.2017 on uueks töötasu alammääraks 470 eurot ning sellega seoses tõuseb ka PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt elatise miinimummäär ühele lapsele 235 euroni. Vastav Vabariigi Valitsuse määrus nr 139 võeti vastu 18.12.2015. Sama määrusega sätestati ka alampalk 2016. aastaks. Samuti hakkas alates 01.01.2017.a kehtima ka riigipoolne elatisabi andmine.
Elatisest ja elatisabist olen kirjutanud ka SIIN:
Pilt SIIT
Hiljuti avaldas Postimees artikli, mis kajastas uuringut, mille tulemusel jõuti järeldusele, et kolmelapseliste perede jõukus Eesti ületab kahelapseliste oma. Uuringu järgi kulub keskmisel ühe lapsega perel ühe lapse kohta 200 eurot kuus, kahelapselisel 150 eurot ja kolmelapselisel 167 eurot.
Samuti tuuakse välja, et tänavu 100 eurole kerkinud riigi otsetoetus kolmandale lapsele on osatähtsusena netosissetulekust juba praegu EL kõrgeim. Juulist 2017 makstakse kolme kuni kuut last kasvatavale perele lisaks 200 euro suurust lasterikka pere toetust, mis suurendab toetuse kolmandale lapsele lausa 300 euroni.
Tasub märkida, et 2013.a on Sotsiaalministeerium tellinud Tartu Ülikoolilt lapse ülalpidamiskulude põhjaliku analüüsi (tutvuda saab SIIN). Selles analüüsis toodi muuhulgas välja, et kõige suurem on lastele tehtavate kulude suurus Põhja- ja Kesk-Eestis, kus selle suuruseks on 304 eurot keskmiselt ühe lapse kohta kuus. Järgneb Lõuna-Eesti, kus lapse kulude suurus on juba vaid 238 eurot kuus ning Lääne-Eesti, kus vastav hinnang on 213 eurot kuus. Kõige väiksemad on lastele tehtavad kulutused Kirde-Eestis – 203 eurot kuus. Aastatel 2010-2012 oli keskmine kulu lapse kohta 280 eurot kuus. Analüüsis leitud keskmine lapse ülalpidamiskulu on suhteliselt lähedane kuluga, mis on tuletatud varasemate Eestis läbi viidud uuringute tulemuste korrigeerimisel tarbijahinnaindeksiga. Tarbijahinnaindeks on aga seni kasvanud palju tagasihoidlikumalt kui miinimumpalk.
Nii palju siis taustast. Nüüd natuke juriidilist poolt. Nagu enamik teavad on Eestis lapsel õigus saada elatist PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hetkel on see summa 195 eurot. Tuleval 2016. aastal on viimastel andmetel miinimumpalk 430 eurot. Ja see eelduslikult aina kasvab. Aga küsimus suurele ringile oleks, kas samas tempos kasvaks ka lapse ülalpidamiskulud? Kuna vanemate panus on eelduslikult võrdne, kulub perekonnaseaduse ja Riigikohtu praktika järgi (mille järgi miinimumkulutusi ei pea tõendama) ühele lapsele kuus 390 eurot, järgmine aasta 430 eurot jne. Ühele lapsele peaks seaduse järgi kuluma üks miinimumpalk.
Riik aitab vanemaid ka lapsetoetustega. Sõltuvalt mitmenda lapsega on tegu. Esimene ja teine saavad kumbki 45 eurot, kolmas ja järgnevad kõik 100 eurot. Ka need summad suurenevad lähitulevikus.
Kui nüüd tekitada näide eeskujulikult seadusjärgsest miinimumelatist maksvast lapsevanemast ning sama palju panustavast lapsega koos elavast lapsevanemast, on ühelapselise pere puhul lapsekasvatamistulud kuus 390+45 = 435 eurot (195 eurot ema panus, 195 eurot isa panus, 45 eurot riigitoetus). Kolmas laps saaks kasvatamistulu kuus 390 + 100 eurot = 490 eurot. Kolm last peaks seaduse ideaalis kasvamiseks saama kokku 1360 eurot kuus.
Tulles tagasi algusesse. Uusim uuring näitab, et lapse kohta kulub 200 eurot kuus (ühelapseline pere), kolmelapselisel 167 eurot kuus. Uuringu järgi peaks kolme lapse kasvatamisele kuluma reaalselt 501 eurot. Seaduse järgi aga 1360 eurot. Kas midagi on sellel pildil valesti? Kui palju Sul peres TEGELIKULT ühele lapsele kuus kulub? Kas on õige siduda lapse ülalpidamiskulud miinimumpalgaga?
Pilt SIIT
Riigikohtu tsiviilkolleegium tegi täna otsuse (RKTK 3-2-1-165-13), millega kinnitas juba varasemalt väljaöeldud seisukohta, et miinimummääras elatise väljamõistmine ei pruugi olla rusikareegel.
Kaasuse võib kokku võtta järgnevalt:
Laps nõudis ema vahendusel isalt elatist miinimummääras. Kohus kinnitas 2012.a. vanemate kokkulepe isa ja lapse suhtlemise korra kohta. Kokkuleppe järgi viibib laps aasta jooksul ca ⅓ ajast isaga ja ⅔ emaga. Laps elab vaheldumisi ema ja isa juures. Isa osaleb lapse ülalpidamises iga kuu vähemalt kümme päeva. 2013. aastal veetis isa seitsmel kuul lapsega enam kui 50% päevadest ja viiel kuul 10–13 päeva. Isa on osalenud ja osaleb lapse ülalpidamises ja kasvatamises, sh andnud lapsele vahetult ülalpidamist 2012. a märtsini ning veetnud 2012. a suvel enamiku ajast koos lapsega ja käinud lapsega reisimas, osalenud oma mõlema lapsega koguduse korraldatud perelaagrites ja pühapäevakoolitöös. Isal on kolmetoaline korter, kus on sisustatud tuba ka lapsele. Isalt leidis, et temalt ei tuleks tagasiulatuvalt elatist välja mõista, sest ta viibis 2012. a märtsi lõpuni hoolduslehel ning pidas sel ajal last ise ülal, sh ravis, toitis ja hooldas last.
Maakohus mõistis isalt miinimummääras elatise välja. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas eelnimetatud otsused ja saatis asja tagasi maakohtusse. Muuhulgas leidis Riigikohus alljärgnevat:
– Kohus ei ole perekonnaasjas seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.
– Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab.
– Kuna maakohus tuvastas, et laps viibib kohtuliku kompromissi kohaselt aasta jooksul ca ⅓ ajast isaga ja ⅔ emaga ning lapse ema kinnitusel suhtleb isa lapsega võimaluse korral tiheminigi, tuli kohtutel tuvastada, kui suures ulatuses täitis ja täidab isa lapse ülalpidamise kohustust vahetult.
– Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seetõttu ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist.
– Vanemad peavad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev.
Pilt SIIT
Kõigil lastel on PKS § 101 lg 1 õigus saada elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o hetkel 177,50 €.
Kuid esineb ka olukordi, kus kohtul on õigus elatise suurust alla nimetatud määra vähendada. See on sätestatud PKS §-s 102 järgnevalt:
“Isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.”
“Vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.”
Mõjuv põhjus on seega kohtu sisustada ning oleneb konkreetsest situatsioonist. Mõningad Riigikohtu seisukohad elatise vähendamise kohta:
1. Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kolleegium juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (RK 3-2-1-37-11) .
2. Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (RK 3-2-1-127-09).
3. Kohustatud vanemale uute ülalpeetavate lisandumine mõjutab selle vanema varalist seisundit ning võib olla aluseks elatise vähendamisele. Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal (RK 3-2-1-65-07).
4. PKS tuleb tõlgendada selliselt, et elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu. PKS-st ei tulene küll töövõimetuse määratlust, kuid tulenevalt ülalpidamiskohustuse olemusest ja PKS mõttest saab siiski järeldada, et töövõimetus tähendab kohustatud vanema tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasnevat võimetust teenida tööga nii enda kui oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Töövõimetus peab seejuures olema püsiva iseloomuga, et anda alust elatise vähendamiseks alla kehtestatud miinimummäära. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust (RK 3-2-1-19-07).
Kokkuvõtlikult võib rolli omada lapse elukoht mõlema vanema juures, vanemate sissetulekud ja elustandard ning võime sissetulekut suurendada, ülalpeetavate laste arv, jne.
P.S Elatisest saab veel lugeda SIIT.
Pilt SIIT
Lisainfo: juura@live.com
Euroopa Inimõiguste Kohus
Juriidiline esmaabi 
