Vana laenu “katmisest” uue laenuga

…Peenem sõna siis “laenu refinantseerimine” – ehk olukord, kus vana laenu maksmiseks võetakse samalt laenuandjalt uus laen – reeglina raha reaalselt uue laenuga laenuvõtja kontole ei laeku, küll aga antakse laenuvõtjale uus tähtaeg laenu tasumiseks, lisaks muutub nt intressimäär, makstakse lepingu sõlmimise tasu jne. Pole just esimene kord, kus pankade poolt sellist skeemi kasutatakse. Tänasest siis ka Riigikohtu uus seisukoht nimetatud teemal – 3-2-1-169-13 . Täpsemalt antakse üldsusele selgitus, et laenu refinantseerimise puhul ei ole tegemist mitte uue laenuga, vaid varasema laenulepingu muutmisega ning seetõttu ei tohi arvestada nn “uue laenu” viiviseid vana laenu viiviste ning intresside pealt. Viiviseid saab arvestada üksnes vanalt põhivõlalt.

Nt. kui laenusaaja sai esimest korda laenuandjal laenu 1000 eurot, millele oli enne teise laenulepingu sõlmimist intresse kogunenud 200 eurot ning viiviseid 400 eurot, siis laenu refinantseerimisel (“uue laenu vormistamisel sama laenuandjaga”), oletame, et summas 1600 eurot + lepingu sõlmimise tasu 200, tuleb edaspidi viiviseid arvestada ikkagi üksnes 1000 euro pealt, mitte 1800 pealt nagu laenuandjatel valdavalt senini tavaks oli.

Mõned olulisemad väljaütlemised ülalnimetatud lahendis:

– Laenulepingu refinantseerimine raha üle kandmata on pigem varasema laenulepingu muutmine  kui uue laenulepingu sõlmimine (p 17)

–  VÕS § 113 lg 6 esimest lauset ei saa tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega, nagu on väitnud hageja ja millest on lähtunud ka kohtud. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. (p 29) (vt näidet ülal)

– Laenuandja ülesanne on hagi esitamisel selgitada oma nõude arvestust ja koosseisu … Arvestuses tuleb välja tuua, milline osa hagiavalduses refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab 2006. a laenulepingu (I laenuleping) järgse põhivõla, milline osa intressi ja milline osa lepingu mittetäitmisest tuleneva viivise. Samuti tuleb arvestuses näidata 2006. a laenulepingu järgse viivise kujunemine ja selge arvestus. Kui hageja nõutav ja refinantseerimislepingu järgi põhivõlana näidatav summa koosneb veel mingitest tasudest, tuleb ka need arvestuses välja tuua. Selle arvestuse järgi on kohtul võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on refinantseerimisleping tühine, kuna see on vastuolus keeluga arvestada viivist ka intressilt ja viiviselt. (p 30)

Ülalnimetatu teeb laenuandjast hageja elu keerulisemaks, sest hagi koostamisel peab ta täpselt ära näitama, kuidas võlgnetavad summad on tekkinud ning näitama ära ka nn vana lepingu põhivõlgnevuse, intressivõlgnevus ning viivisevõlgnevuse.

– viivisemäära sätestamine fikseerimata (ja teisele poolele ettenähtamatu) suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, on tõenäoliselt teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes (p 32)

 St laenuandja pisikeses kirjas tüüptingimustes ei saa määratleda viivisemäära nö “ujuvana”.

–  Kui lepingutasu lugeda tasuks krediiditähtaja pikendamise eest, saab ka seda põhimõtteliselt vaadelda osana raha kasutamise eest (intressina), võib keelatud olla sellelt viivise arvestamine (p 34).

Pilt SIIT