Võlgade ümberkujundamine – kellele, miks ja kuidas?

Võlgade ümberkujundamine on makseraskustes isikutele võrdlemisi uus võimalus – seda pakkuv seadus (“Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus” elik VÕVS) jõustus ajendatuna majanduskriisi tagajärgedest aprillis 2011. VÕVSi vastuvõtmise eesmärk oli eelkõige hätta sattunud kodulaenuvõlgnike murekoorma leevendamine. Seaduse seletuskirja kohaselt peab võlgade ümberkujundamise menetlus pakkuma võimaluse makseraskuste ületamiseks ning pankrotimenetluse vältimiseks, arvestades sealjuures nii võlausaldajate (nt pangad) kui võlgnike huve.

Tegemist on alternatiivse võimalusega füüsilise isiku pankrotimenetlusele. Võlgade ümberkujundamist tuleks eristada võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele, mis on seotud füüsilise isiku pankrotimenetlusega, täpsemalt öeldes järgneb sellele. On väidetud, et võlgade ümberkujundamise menetlus on võlgniku jaoks säästvam meetod kui pankrotimenetlus.

Võlgade ümberkujundamise menetlus on mõeldud makseraskustes isikutele, füüsilise isiku pankrotimenetlus maksejõuetutele isikutele. Järelikult peaksid võlgade ümberkujundamise menetluses kohtud tegelema eelkõige ajutistes makseraskustes isikutega (nt on kaotanud töö, kuid väljavaated uue töökoha leidmiseks on siiski mõeldavad). Maksejõuetu on aga füüsiline isik siis, kui on välja kuulutatud tema pankrot – isik on püsivalt väljapääsmatus olukorras.

Võlgade ümberkujundamise menetlus kohtus toimub alljärgnevalt:

1) Võlgnik esitab kohtule avalduse koos seaduses nõutavate lisadega, mis on kättesaadavad SIIT – nt on lisadeks võlanimekiri, varanimekiri, ümberkujundamiskava, võlgniku viimase 3 aasta tuludeklaratsioonide ärakirjad, võlgniku viimase 3 aasta pangakonto väljavõtte ärakirjad, võlgniku oluliste kohustuste aluseks olevate dokumentide (s.o erinevad lepingud, nt tarbjakrediidileping laenu-, käendus-) ärakirjad, riigilõivu 10.- euro tasumist tõendav dokument

2) Kohus hindab, kas avaldus on nõuetekohane; kuna tegu on hagita menetlusega, siis kogub vajadusel kohus täiendavaid andmeid;

3) Kui avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid ei esine, võtab kohus avalduse menetlusse ja saadab võlgniku poolt koostatud ümberkujundamiskava võlausaldajatele, kes avaldavad selle kohta oma arvamuse;

4)  Võlausaldajate seisukohad saadab kohus omakorda võlgnikule, kes saab neile vajadusel vastu vaielda;

5)  Kohus otsustab ümberkujundamiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise;

6)Ümberkujundamiskava kohtupoolsel kinnitamisel algab kohtu järelevalvemenetlus, mis kestab kuni ümberkujundamiskava tühistamise, ümberkujundamismenetluse lõpetamise või ümberkujundamiskavas märgitud täitmise tähtaja möödumiseni.

Ümber saab kujundada vaid sissenõutavaks muutnud nõudeid. St näiteks tulevikku suunatud võlasuhete (nt elatise), puhul peab juba olema tekkinud võlgnevus. Kuid VÕVS § 2 lg 3 teise lause kohaselt saab samuti ümber kujundada kestvuslepingust (nt liisinguleping) tulenevaid kohustusi, mis tekivad või muutuvad sissenõutavaks pärast võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist.

VÕVS § 10 lg 1 järgi peab võlgnik enne võlgade ümberkujundamise avalduse kohtusse esitamist astuma vajalikke samme, et saavutada võla ümberkujundamine kohtuväliselt, seega eelduslikult pidama eelnevalt võlausaldajaga läbirääkimisi, mida suudetakse ka kohtule tõendada. Kui seda pole tehtud, on kohtul alus keelduda ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest. Samuti peab ühe menetluse läbiviimise eeldusena võlgnik elama Eestis ja olema siin elanud vähemalt 2 aastat enne võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist.

Väljapakutavad võlgade ümberkujundamise võimalused on:

1) tähtaja pikendamine;

2) osadena täitmine;

3) kohustuse vähendamine (v.a elatise nõue ja nõue kahju tahtlikust õigusvastasest tekitamisest)

Ümber saab kujundada vaid isiklikke võlgu – nt trahvid, elatis, maksuvõlad, laenu- ja liisingulepingutest tulenevad võlgnevused jne.

VÕVS § 17 annab ühelt poolt kohtule võimaluse ja teisalt kohustuse keelduda võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest. VÕVS § 17 lg 1 p-des 1-4 on sätestatud, mil kohus peab keelduma ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest. Nt kui võlgniku suhtes on välja kuulutatud pankrot, ei saa võlgnik esitada omakorda kohtule võlgade ümberkujundamise avaldust. Samas kui võlausaldaja on esitanud võlgniku pankrotiavalduse ning pankrotti pole veel välja kuulutatud, ei takista see võlgnikul samaaegselt esitada võlgade ümberkujundamise avaldust, kui selleks on ka reaalne põhjus – st võlgnik hindab oma olukorda ajutisteks makseraskusteks mitte püsivaks maksejõuetuseks.

VÕVS § 17 lg 2 p-des 1-7 on kirjas erinevad olukorrad, mil kohus võib keelduda avalduse menetlusse võtmisest. Nt on kohtul kaalutlusvõimalus jätta ümberkujundamise avaldus menetlusse võtmata olukorras, kus võlgniku pakutud võlgade ümberkujundamiskava kinnitamine või täitmine on ebatõenäoline, arvestades muu hulgas võlgniku maksevõimelisust 3 aasta vältel enne võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist ja võlgniku võimekust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega võlgade ümberkujundamiskava kehtivuse ajal, lähtudes tema vanusest, elukutsest ja haridusest.

Märkimist väärib VÕVS § 24 lg-s 6 sätestatud põhimõte, mille järgi  pandiga tagatud nõude võib ümber kujundada üksnes juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub. St et eluasemelaenulepingust tulenevate kohustuste, mis on reeglina tagatud panga kasuks seatud hüpoteegiga, ümberkujundamine on küsitav, kuivõrd selleks on vaja eelnevalt saada panga nõusolek. Kui nõusolekut ei ole, ei tohiks võimaldada ka võlgade ümberkujundamise menetluse läbiviimist kohtus. Nii on see kohtutes senini valdavalt ka olnud. Samas näeb sama sätte teine lause täiendavalt ette, et see ei välista ega piira pandi realiseerimise järel ülejääva nõude ümberkujundamist üldises korras. Riigikohus on oma 10. aprill 2013 lahendis nr 3-2-1-28-13 asunud seisukohale, et seaduse mõttest tulenevalt on pandiga tagatud nõude ümberkujundamine seega võimalik eelkõige ulatuses, milles pandieseme väärtus nõuet ei taga.

Nt kui võlgniku hüpoteegiga koormatud elamu väärtus on 10´000.- eurot ning samas pangal on võlgniku vastu nõudeid 30´000.- euro ulatuses, siis 20´000.- euro ulatuses (panga nõuded miinus pandieseme väärtus) on nõuded ümberkujundatavad ning ümberkujundamiskava kinnitamine ei eelda võlausaldaja nõusolekut, kui teised võlgade ümberkujundamise menetluse eeldused on täidetud.

Samas lahendis on Riigikohus aktsepteerinud ka võlausaldaja nõude suures ulatuses vähendamist, kui see nõue on sisuliselt tagamata, st nt olukorras, kus hüpoteegi realiseerimise, st elamu sundmüügi, korral jääks ikkagi panga nõuded „õhku“. Kuigi Riigikohus asus nimetatud lahendis selgelt võlgniku kaitse positsioonile, selgitati lisaks, et võlausaldajaid ei tohiks siiski seada võlgade ümberkujundamisel oluliselt halvemasse olukorda, kui nad tõenäoliselt oleksid võlgniku pankrotimenetluse korral. Samas ei ole üllatuseks, et tihti jääb pankrotimenetluses suurem osa võlausaldajate nõudeid rahuldamata. Sestap ei pruugi panga resoluutne keeldumine võlgade ümberkujundamiskavale nõusoleku andmisest olla alati õigustatud ning kohus peaks kaaluma ka teisi argumente. Seetõttu võib väita, et nimetatud lahendiga on avatud tee mõistmaks VÕVS tegelikku eesmärki ning vastuvõtmise ajendit.

 

Pilt SIIT