Liisingulepinguga seotud 10 põhimõtet

Teema, mis puudutab väga paljusid eestimaalasi, kuid mille kohta võlaõigusseadusest leiab üksnes seitse paragrahvi (VÕS § 361 jj) on liisinguleping. Sellele vaatamata on Riigikohtu tsiviilkolleegium teinud juba üsna mitu lahendit, millega on seadnud piire muuhulgas liisingulepingus sisalduvatele tüüptingimustele. All toon välja mõned olulisemad põhimõtted viitega asjakohastele Riigikohtu lahenditele.

1. Liisingulepingu tunnuseks on VÕS § 361 järgi see, et liisinguandja omandab liisinguvõtja määratud müüjalt eseme ja annab selle liisinguvõtja kasutusse, viimane kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses ei ole tegemist siis, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (RKTK 3-2-1-21-06 p 18, 3-2-1-38-09, p 14 ).

2. Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, tuleb arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind) (RKTK 3-2-1-56-08).

Seega on üks vaidlusalune ning tõendamist vajav küsimus liisingulepingu vaidlustes sõiduki väärtus selle tagastamise ajal.

3. Liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (RKTK 3-2-1-49-13, p 13).

4. Kui liisinguandja märkis liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuste määramisel hageja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (RKTK 3-2-1-31-13, p 11).

Seega nii jääkmaksumus kui ka sõiduki väärtus tagastamise ajal peavad olema arvutatud mõlemad kas käibemaksuga või mõlemad ilma käibemaksuta. Selline asi pole mõeldav, et nt jääkmaksumus on arvutatud käibemaksuga ja tagastamisväärtus käibemaksuta.

5. Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.

Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega. Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (RKTK 3-2-1-184-12).

Sõiduki väärtus selle müümisel võib võrduda selle tagastamise väärtusega, kuid selle asjaolu tõendamise kohustus on liisinguandjal.

6. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kolleegium leiab, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt (RKTK 3-2-1-52-11, p 17).

Seega tuleb remondikulud lahutada maha juba sõiduki tagastamisväärtuselt. Samas on Riigikohus varasemas lahendis leidnud, et auto remondi ja keemilise pesu tasu võivad põhimõtteliselt olla hüvitatavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 järgi (RKTK 3-2-1-1-07, p 28 ). Siiski leian, et põhjendatud on lähtuda hilisemast seisukohast.

7. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulud. Niisugused kulutused on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus (RKTK 3-2-1-33-09, p 10).

8. Liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad (RKTK 3-2-1-77-08, p 17).

9. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud – nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust -, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Nimetatud müügikulud peavad olema mõistlikult põhjendatud (3-2-1-56-08, p 16). Ka sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena. Samuti võib lisakulu olla sõiduauto tagastustasu, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Ka siin ei ole tagastamiskulude lisakuluks lugemisel määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul.(RKTK 3-2-1-112-06, p 10-11) .

10. Vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on esmatähtsaks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416 lg 3 (RKTK 3-2-1-1-07, p 27). Kuna müügilepingust taganemine mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid, on VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. See ei välista seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul olla kohustatud VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. See säte ei anna tarbijale siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist (RKTK 3-2-1-29-06, p 26).

Pilt SIIT